11. nädal // “Mul on üks saladus”


Mul on üks saladus. Ma vastutan 350 inimese igapäevatööd ja 50000 kliendi teenindamist võimaldava IT süsteemi arendamise eest. Asendamisele kuuluvat vana süsteemi prototüübina kasutades oli arendus alguses plaanitud kosemudeli alusel. Siiani kattun külma higiga sellele ideele tagasi mõeldes ja tänan õnne, et otsustasime ümber. Nii on osa tarkvarast juba igapäevases kasutuses ning saadud on palju – ka ebakonstruktiivselt kriitilist – tagasisidet.

Keskeakriis või vajadus? Vajadus! (…ja keskeakriis ka…)

Minu õpingud TalTechi IT-kolledžis on ikka küsimusi tekitanud. Tuttavate ja kolleegide seas oli mu tööpäevade pikkus ja kirglikkus legendaarne juba enne õpinguid. Küsimusi tekitas juba enne ka see, et kas oma abikaasat ja lapsi nädala sees ka näen? Kui üldse, siis peaksin vabal ajal otsima rahu ja vaikust. Ometigi alustasin õpinguid minu jaoks täiesti tarbetul erialal – üks väljamaalasest hõimlane vaatas mulle sügavale silma ja tõdes: “Why? World does not need another shitty IT engineer…”. Tõsi. Naljaga pooleks olen vastanud, et saabus keskeakriis, kuid sportauto mul juba on ja abikaasaga on ka niimoodi vedanud, et ei taha vahetada. Ei jäänudki üle muud kui minna ülikooli, õppima, midagi täiesti teistsugust. Vahelduseks. Inimesed jäävad selle vastusega reeglina rahule.

Minu töökoha ajalugu ulatub 25 aasta taha. Umbes 20 aastat sellest on meie organisatsiooni – täna 4 kontorit, 350 inimest, läbi ajaloo 50000 klienti – selgrooks olnud Imeline Tarkvara. Kui büroo oli väga väike, siis korrus allpool oli IT pood. Sealt müüdi tarkvara. Peale lühikest kuklakratsimist osteti sealt ainus seal müügil olev tarkvara, Commence. Aastate jooksul arendas “Kuido” sellest tõelise Skyneti, mis toetas ja kasvas kontrollima iga organisatsiooni põhifunktsiooni ajaarvestusest kliendisuhete ning oskusteabe juhtimiseni. Korrus allpool olnud IT pood pani uksed varsti kinni, meie aga kasvasime Commence üheks suuremaks kliendiks maailmas. Ja ühel päeval hakkas Commence-vanake vanaks jääma. Tuli leida asendus.

Ja mina vastutan täna selle asenduse elluviimise eest. Ja minu suurim saladus on suur hirm projekti saatuse pärast. Ja see on 70 % TalTechi astumise põhjusest. 30 % on keskeakriis.

Karbitoote turvalisusest paindlikkust säilitava isetegemiseni

Kuido juhtimisel jõuti Commence järglase valikuga peaaegu lõpuni. Kuna nüüd oli raha ja võimalusi algusaegadega võrreldes rohkem, siis muidugi esmalt moodustati õige valiku tegemiseks komisjon, vaadati rohkelt demosid, koostati ärivajaduste spetsifikatsioon ja lasti see ka hapuks minna – 5 aastaga, mis kulus äriprotsesside ja -vajaduste kaardistamisele muutus tehnoloogia, vajadused ning ka meie äriprotsessid.

Kuido lahkumise järgsel leiti kogenematu entusiast, kes võttis vastutuse üle. Mina. Jätkasime valikut maailma ägedaimate valdkonnaspetsiifiliste nö karbitoodete seast – valmis rakendused, mida oleks meie vajadustele pisut kohandatud, kuid valdavalt pidanuksime me oma äriprotsesse karbitoote järgi kohandama. Lõpuks olimegi 5 aastat toimunud valiku järel olukorras, kus valikuid oli palju, kõik pakutu oli äge oma unikaalsel viisil, kõik oli state of the art. Oli vaid kaks muret – pakutud funktsionaalsus kippus olema Lamborghini Centenario hinnaklassis (aga mitte nii äge…) ning kõik muudatused tuli tellida karbitoote müüjalt. Juba karbitoote ostmise läbirääkimised oli karmid – iga kord kui hind ja skoop paika sai, siis ikka tuli skoopi midagi juurde ja hind kippus üles hüppama sammuga üks Porsche 911 Carrera S per lisafunktsionaalsus. Tulevik paistis kui mitte hirmus, siis vähemalt … kallis.

Kuna Kuido oli meid harjutanud meie ärivaldkonnas ebatavalise agiilsusega, isetegemise võlude ja valudega ning pidasime IT suutlikkust äriprotsesside muutumist üleöö toetada oma strateegiliseks tugevuseks, siis hetkelises naiivsuspuhangus otsustasime asenduse ise valmis meisterdada. Iseenesest kogemus oli meil olemas – Martin oli ju praeguse süsteemi koos Kuidoga valmis ehitanud, vahepeal oli IT meeskond veelgi kasvanud ning leidsime ka hea projektijuhi ning koostööpartnerilt rentisime arendajate tiimi. Eelarvestamisel paistis, et saame ise oluliselt soodsamalt ning mis kõige olulisem – õpime ise palju juurde ja säilitame kontrolli oma põhilise IT-vara ja äritoe üle.

Neil põhjustel saime ka juhatuselt aktsepti karbitoote – ja sellega kaasneva turvatunde, tehnilise paigalduse lihtsuse, kuid ka ärilise paindumatuse ja tarnijast sõltuvuse  – kõrvaleheitmiseks ning ise Commence’ile asenduse loomiseks. Olgu kiidetud juhtkonna usaldus meie vastu ning neetud meie endi uljus. Meie seiklus – ja palju magamata öid oli ellu kutsutud.

Jarvise teekond kosest agiilse(ma)ks arenduseks

Commence asendus – meie organisatsiooni töötajate poolt Ironmani targa abimehe J.A.R.V.I.S. järgi Jarviseks ristitud arendus – oli määratud sündima kosemeetodil.

Kosemeetod tundus kohustuslik, kuid ka mugav. Kiire oli. Varasema analüüsi-paralüüsiga kaotatud aeg oli vaja tasa teha ning arendus pidi kasutusse jõudma võimalikult ruttu. Seetõttu ei olnud aega kasutajatega suhelda. Prototüüp oli olemas. Kosemudeli peamine vajadus – ülitäpne spetsifikatsioon – oli meil ju olemasoleva süsteemi näol olemas, kuna meie süsteemivahetuse peamine põhjus ei tulnud äriprotsessidest, vaid puhtalt sellest, et Commence oli mõeldud väiksema hulga kasutajate jaoks. Jah, kasutajad oleks tahtnud ka uut funktsionaalsust, kuid juristide vaidlushimu ja meie laadsetes võhikutes peapööritust tekitava tehnoloogiahaibi (blockchain põhine andmebaas, anyone? või AI põhine kontaktiandmebaas, why not?, sest Bank of America ju juba võttis AI kasutusele ja me ei saa maha jääda!“) tõttu olid meie arutelud uue funktsionaalsuse üle krooniliselt viljatud. Lisaks oli asendatav süsteem igapäevases kasutuses ning uue süsteemi fundamentaalse erinevuse tõttu paistis ilmvõimatu andmete jooksev liigutamine kahe süsteemi – käigust väljamineva ning sündiva – vahel. Seetõttu nägi esialgne plaan ette, et tõstame Commence funktsionaalsuse tuimalt uuele tehnoloogilisele platvormile, koolitame kasutajad, migreerime andmed ja laseme ühel heal päeval uuel lahendusel kosena kasutajate peale voolata. See kosk oleks nad kõik ilmselt pikali paisanud.

Kosemeetodil arendamine oli väga mõnus ja mugav, kuni ühel hetkel hakkas väga hirmus. Arendus hakkas mürinal peale, arendajad õppisid selgeks uue platvormi, funktsionaalsust ja objekte hakkas lisanduma ning Jarvis kasvas. Iganädalased sprindikoosolekud olid asised, korrakohased. Iganädalased juhtgrupi kohtumised äripoolega olid mõnusad – IT sai kõik tulevase kasutajaga (minuga…) läbi arutada. Meeskond on meil tubli, tööd tehti hästi, uhkusega ja kasvavas tempos. Ühel hetkel kasvas arendusmeeskonnas kõhklus. Nad ehitasid oma teadmiste järgi maailma parimat süsteemi meie organisatsiooni jaoks, kõik läikis ja oli ilus, kuid kas lõppkasutajad ka seda vaimustust jagasid? Kas funktsionaalsuse implementatsioon vastab meie nõudliku publiku soovidele? Umbes samal hetkel hakkas mul tõeliselt hirmus – IT osakond ja arendajad said oma tööga hakkama, spetsifikatsioon-mudel oli ka ees ja funktsioone muudkui aga tõsteti vanast uude süsteemi, kuid ühe kasutaja – sageli minu – arvamuse alusel 350-le erinevate kasutusharjumustega inimesele igapäevast keskkonda luua tundus järgimõtlemisel ikkagi kiirteena põrgusse. Kõhklused sundisid arendajaid uuesti andmete liigutamisele otsa vaatama ning leitigi viis, kuidas tagada Commence ja Jarvise kasutajatepoolne paralleelkasutus. Rõõmu ja kergendusega nõustusin Jarvise esimeste moodulite kasutajateni viimisega enne kogu arenduse valmimist, alguses läbi testgrupi ja siis juba kogu organisatsioonini.

Kosemeetod on hulljulgetele ja eksimatutele pooljumalatele, tavainimesed jäägu inkrementaalsete ja agiilsete meetodite juurde. Esimene tagasiside Jarvisele oli kriitiline, vigade ja kasutajate tagasisidega oli kõvasti madistamist, peaaegu hakkasime oma otsust kahetsema. Kuid mõne nädala pärast saabus murrang – kriitikatulva saime hoogsa arendustegevusega taltsutatud ning ühel hetkel asendus kasutajate hädakisa sõbraliku heakskiiduga. Milline kergendus – läbi kasutaja armutu kriitikas saime toote sobivamaks. Milline valgustus – iganädalastel koosolekutel kasutajate eest otsustamise asemel on sedavõrd lihtsam kasutajalt küsida. Milline kergendus – ise otsustamise ja riskimise asemel on niipalju ohutum tegutseda kasutaja tagasiside alusel. Milline rõõm – keerulise projektiga edasiliikumiseks on teadmistest rohkem vaja eneseusku ja kindlust; läbi kasutajate positiivse tagasiside saime kindluse, et liigume õiges suunas. Selle kogemuse tõttu olen veendunud, et kosemudel sobib vaid neile, kes on jumalikult tõeteadlikud, mängurlikult riskialtid või kuninglikult hoolimatud kasutaja rahuolu suhtes. Tavalised inimesed – meie – peaksime aga kasutama arendusmeetodeid, mis annavad võimalikult vahetu kasutaja tagasiside ning võimaluse tagasiside rakendada.

Maailma ei ole võimalik lahterdada. Just kirjeldasin, kuidas IT-toa suletud uste taga toimuvast kosearendusest jõudsime kasutajate tagasisidepõhise agiilse arenduseni. Reaalsuse oli aga veelgi mitmekesisem, kuna algusest peale oli kosemeetodil kasutajateni jõudva arenduse kallal töötanud projektimeeskonna sisemised töövõtted agiilsed – sprindid, sprindi planeerimised, igapäevased koosolekud, üks kasutaja oli iganädalaselt kaasatud. Ja teisalt kosemudel agiilsega asendamise järgselt ei ole me ikkagi veel lõpuni agiilsed– pigem käib arendus moodulite või funktsionaalsusgruppide kaupa: teatud funktsionaalsuse valmimisel antakse moodul kasutaja testimisse ja kasutusse, seejärel töötatakse paar nädalat hoogsalt kasutajaga käsikäes tema tagasiside kallal, seejärel antakse moodul kasutajal üle ning meeskond jookseb järgmise funktsionaalsuse arendamise juurde. See vast illustreerib mõtet, et ei maksa liiga ühes metoodikas kinni olla, vaid erinevaid meetodeid saab paindlikult kombineerida.

Kuid üks on kindel – kasutaja jooksev ja võimalikult sage tagasiside on hädavajalik: nii lahendad õiget probleemi, õige lahendusega ning kasutajalt küsimine on lihtsaim teekond kasutaja õnnelikuks tegemisel. Tagasisidele ja koolitamisele on vaja rohkelt aega planeerida – sest reaalsuse kulub sellele veelgi rohkem aega. Ja see on hästi kasutatud aeg. Tihe kontakt kasutajate ja nende armutu tagasisidega ongi agiilsete meetodite suurim väärtus.

Commence ja Jarvise platvormi ärimudelid on erinevatest sajanditest

Commence saabus meie majja 20. sajandil ja tema ärimudel pärineb oma lihtsuses samast sajandist. Commence äriks oli litsentside müük ja iga-aastase toeteenuse müük: alguses maksad ühekordse litsentsitasu igavesest ajast igavesti kehtiva konkreetse tarkvaraversiooni kasutusõiguse, litsentsi eest ning seejärel tellid aastatasupõhise hooldusteenuse, mis tagab versiooniuuendused ning kiire(ma) toe probleemide lahendamisel.

Litsentsitasu ja toeteenuse põhine ärimudel on iseenesest lihtne ja selge: kasutaja saab igavese kasutusõiguse ja näiliselt vabaduse valida, kas soovib toeteenust osta või sellelt säästa. Tootja poolt on võimalus kohe saad litsentsitasu ning jääda lootma toeteenuse jooksvale rahavoole. Reaalsuse on toeteenuse vabatahtlikkus muidugi petlik lubadus – kunagi 1985. aastal võisid endale seda luksust lubada, et ostsid flopid ja kasutasid seda koos arvutiga tulnud DOSi versiooniga kuni flopid ära kulusid. Täna oleme kõik ühendatud ohtudest ja kurjameist kubisevasse internetti. Ka on ärile kriitiline tagada süsteemide häireteta tööd. Seetõttu on vähemalt ärimaailmas kriitiline tagada vigu ning turvaauke lappivad uuendused ehk regulaarse toeteenuse ostmise. Seega muudab tarkvara kasutamise jätkamiseks hädavajalik toeteenus ka vanakooli litsentsimüügipõhise ärimudeli kahtlaselt subscription põhiseks ärimudeliks.

Jarvise aluseks oleva Outsystems platvormi hinnastamine pärineb uuest sajandist. Outsystemsi hinnakujundus on paindlik – nagu narkoäris olevat esimene doos tasuta, harjutamisaeg odav ning täishinna karm reaalsus jõuab kohale koos sõltuvusega, on ka Outsystemsiga alustamine tasuta  ja tasu kasvab arendatud süsteemi kasutajate arvu ning funktsionaalsuse kasvades. Ametlikult nimetavad ise ärimudelit kui „Free to Develop, Paid to Run“. Arendajate meelitamiseks pakub platvormi omanik palju tasuta kursusi, tasuta arenduskeskkonda („Free Forever!“) ning väikse tasu ees koolitusi. Kommertskasutusse võtmisel hakkab kasutaja maksma kasutajate ning objektide eest – lihtsustatult on objekt funktsionaalsuse element. Ehk siis mida rohkem on kasutaja loodud süsteemil kasutajaid ning mida laiema funktsionaalsuse on kasutaja platvormi kaudu realiseerinud, siis vastavalt sellele kasvab ka platvormi kasutamise eest makstav tasukomponent.

Ärimudelist tulenevalt muutub platvormi kasutus platvormi eduka käikulaskmise korras päris soolaseks. Platvormi arendaja on teinud palju pingutusi, et kasutajad tema süsteemi rohkem kasutaksid – esiteks on platvormiga arendamine tehtud võimalikult kiireks, mugavaks ning kasutajasõbralikuks. Teiseks pakub arendaja oma keskkonnas mitmeid ise valmisarendatud mooduleid – alustades tehnilistest komponentidest kuni täisfunktsionaalsete ärilahendusteni. Ole ainult lahke, võta moodul üle ning hakka aga kasutama. Mõistagi kasutab iga moodul teatud hulga objekte, mille piisavuse üle peab platvorm rangelt arvet ja mille otsalõppemisel müüakse järgmine pakk objekte rõõmsalt juurde. Seega on platvorm teinud kõik, et kasutaja kasutus ning platvormi rahavoog kasvaks. Samas on selline lähenemine kasutajale aktsepteeritav – objektide arvestust saad ise pidada, edukad ja väärtust loovad funktsionaalsused saad käigus hoida (ja nende eest maksmine on aus) ja ebaedukad käigust maha võtta (kasutu funktsionaalsuse eest ei pea maksma).

Kokkuvõttes võib Outsystemsi mudel kasutajale isegi kallimaks osutuda kui vanakooli litsentsileping + toeteenus lahendus, kuid kasutaja poolt vaadates on eeliseks see, et maksad just ja ainult endale vajaliku funktsionaalsuse eest. Kui sünnib uus väärtus, siis selle jagamine platvormi arendajaga on ju mõistlik. Sarnaselt on ka platvormi arendaja poolt vaadates eeliseks see, et kuna kasutaja sisenemisbarjäär on madalam ning tal on teatud vabadus funktsionaalsuse lisamise ja loobumisega mängida, siis eksperimenteerivad kasutajad julgemad ning kliendi edu puhul on ka platvormil võimalik rohkem teenida.

Win-win. Outsystems kasvab mühinal, samal ajal kui Commence Inc vaagub hinge ning mitmed meie kaalutud karbitooted või nende tootjad on viimase kahe aasta jooksul lausa hingusele läinud. Kliendi äri eduga paindlikult kaasas käimine tasub ära.

---
Käesoleva nädala teemaks oli „Analüüsi ajaveebiartiklis üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel“.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

5. nädal // "Ühe tagumiku kaks kannikat"

8. nädal // "IT-professioon on surnud. Elagu IT-professioonid!"

3. nädal // Kellele lüüakse hingekella?