3. nädal // Kellele lüüakse hingekella?
1979. aastal jõudis UK Singles Chart ja veel 15 riigi muusikaedetablis esikohale ansambel The Buggles, lauldes:
Sellest loost paralleeli tõmmates küsin, kas sotsiaalmeedia (video) on lämmatanud ajakirjanduse (raadio) või saame veel osavate elustamisvõtetega ajakirjanduse taas meie sekka tuua. Vihjeks: olen optimist.
Ennasttäis nähvist ja upsakas lektor
Ajakirjandusel on demokraatlikes ühiskondades oluline roll. Demokraatia on küll rajatud sisemisele võimude tasakaalule. Kuid selleks, et võim kodanike arvelt liialt laiutama ei hakkaks, on vaja välist tasakaalustajat. Jah, lõpuks tuleb rahvas tänavatele, Prantsusmaal kiiremini kui Eestis, äärmisel juhul kukutab võimu. Kuid isegi prantslased õppisid Suurele Prantsuse revolutsioonile järgnenud veriste kümnendite järel, et enne tänavaid ja vägivalda võiks kaose vältimiseks olla veel mingi leevendav mehhanism.
Selleks mehhanismiks kujunes vaba ajakirjandus. Midagi paremat ei osatud riigi tasakaalustamiseks ja võimuahnuse piiramiseks välja mõelda. Ajakirjandus, mis on uuriv, kriitiline ning kantud missioonist liikuda tõe poole. Valvekoer, mis juhib tähelepanu puudustele, konsolideerib ühiskondlikku arvamust. Enesekindel professioon, mille eneseregulatsiooni ja sisemine enesekriitika tagab, et avalikus ruumis leviks ja valitseks enamvähem tõele, aususele ja igakülgsusele pretendeeriv teave.
Mõistagi ei ole ajakirjandus täiuslik. Kuldajal, olles peamine poliitiline sõnumitooja, keskendus ajakirjandus peamistele poliitilistele vooludele ja jättis tähelepanuta äärevoolud. Olles rahva harija, maadles ajakirjandus rahva piiratud tähelepanuga ning keskendus liialt skandaalsele või triviaalsele. Olles rahva meelelahutaja, kapitalistlik kloun, läks meedia ehk labaseks. Ajakirjandusele on omane ka eneseuhkus, mis kaugelt vaadates paistis, ja sageli lähedalt vaadates ka on, ülbe, arrogantne ning eriarvamuste suhtes ebatolerantne.
Lavale astub internet
Ühel hetkel ilmus internet. Alguses mõni vähestest võis helistada BBSi, sinna postitada ja nautida kiitvat tagasisidet. Peagi võimaldasid foorumid ja meililistid igal osavama sõnaga ja teravama taibuga inseneril, automehaanikul ja koolipoisil kujuneda arvamusliidriteks. Polnud enam vaja teha eksameid ja osutuda valituks nende väheste hulka, kel oli võimalik kuulata Juhan Peegli loenguid legendaarses TRÜ ajakirjanduskateedris. Oma keldris rataslüürasid meisterdanud või muude imelike asjadega tegelenud veidrikud avastasid ootamatul, et maailmas on kaashuvilisi tuhandeid ja tuhandeid.
Ajakirjanduse de facto monopol ühiskondliku arvamuse suunajana ja info jaotajana hakkas murenema. Alguses servadest, ühiskonna äärealadel, kuid peagi hakkasid rataslüüra ehitajad oma kitsas veebifoorumis arutama ka ühiskonnaelu küsimusi, keegi avaldas arvamust poliitikast, keegi küsis tervisenõu. Asjaarmastajate kitsas suhtlus hakkas servapidi mõjutama avaliku arvamust üldistes ühikonnaküsimustes. Informatsioon ja arvamus demokratiseerus, tõetornist loengupidamine asendus rohkehäälelise hõiklemisega arvamuste turuplatsil.
Tõele au andes tervitas informatsiooni ja arvamuse demokratiseerumist ka ajakirjandus ise, kes olemuslikult pole tõemonopoli ju kunagi nõudnud, vaid kellele see oli koormana asetatud. Ka ajakirjanikud olid varmad kasutama moodsa meedia kanaleid info hankimiseks ning levitamiseks. Ajalehed oli varmad avama veebilehti ja eksperimenteerisid digitoodete ja ärimudelitega. Ka Eesti online ajakirjandus murdis 20. sajandi lõpuaastail massidesse www.delfi.ee kujul, eostatuna traditsioonilise ajakirjanduse poolt. Kõik paistsid inforevolutsioonist võitvat, peeti infobakhanaali ja ees ootas helge tulevik.
Revolutsioon sööb oma lapsed
Igale peole järgneb pohmelus. Prantslased mässasid ja vahetasid Louise XVI priiskava türannia jakobiinide printsipiaalse terrori vastu. Vene madrused kukutasid tsaari ja said vastutasuks veel hirmsama saatuse. Infole ligipääsu piiratusest sattusid tavainimesed infotormi ja ajakirjandus kaotas oma suuna näitava majaka rolli.
20. sajandi viimaste aastate ja 21. sajandi alguse interneti ja uut meediat iseloomustas dünaamiline otsing. Meedia ja internet olid killustunud, killud tegutsesid iseseisvalt, platvormid surid ja sündisid laiemat üldist mõju omamata. Rataslüüra mehed tegutsesid omas foorumis, radikaalsed "holocausti-eitajad" oma nurgakeses, MMSi promojad ei jõunud kõikjale. Kõiki neid tärkavaid infokildusid liitis üheks infoväljaks,IRL, traditsiooniline ajakirjandus - ajalehed, TV, raadio, mis ikka veel ulatus kõikjale ja meid kõiki ühes infoväljas hoidis.
Igas lustlikus revolutsioonis löövad kaasa ka oportunistid, kes üritavad üldist voolu enda huvides pöörata. Internetirevolutsioonist väljusid uute keisrite ja diktaatoritena Google ja Facebook, kes suutsid natuke erinevatel viisidel miljonid interneti arvamuslaadad paariks megaarvamuskaubanduskeskuseks liita ning oma kontrollile allutada. Saabunud uus kord oli alguses meeldiv - riiulitel oli palju uut arvamuskaupa, kõik oli leitav, iga arvamus jõudis paljudeni, tagasiside on laiaulatuslik ja kohene, ning ka vana ajakirjandus kasutas uusi võimalusi.
Peagi aga paljastus uue võimu tegelik pale. Arvamuste demokraatia on ilus, kuid iga arvamus ei ole kuulamist väärt. Varem olid selleks filtriks toimetajad, kes täiskuu ajal saabunud kirjad panid eraldi kausta, teiste silme eest peitu. Toimetajad ka hoolitsesid, et lauslollused või -õelused trükki ei sattuks. Nüüd oli kõik see meie silme ees, igaühele endale hinnata ja mõelda. Ja ise terasid sõkaldest eraldada on oioi kui keeruline, sest asja tundmata tundub maakera esmapilgul tõepoolest lame.
Tavameedias avastasid aga toimetajad, et nende ja ajakirjanike töö eest maksmiseks ei jätku raha. Raha oli läinud uutele meediamaailma peremeestele, kes peente algoritmide kaudu teadsid väga täpselt, mis erutas rataslüüra mehi ja mida reklaamida MMSi huvilistele. Ja nüüd laks vana meedia paanikasse, üritades hüpata online meedia rongile. Võitluses tähelepanu eest läksid võtted järjest labasemaks ning varsti meenutas ka delfi.ee purjus meremehe sonimist täiskuu ööl.
Sotsiaalmeediagigantide mahitatud igamehe ajakirjanduse tõusu ning traditsioonise ajakirjanduse allakäigu tulemusel peaaegu lakkas toimimast ühiskonda liitev ja siduv ühine infoväli. Ajakirjanduse senine mõju nõrgenes, asemele midagi ei tulnud. Ajakirjanduse kaitselahingud Facebooki ja Google vastu on keerulised, sest kvaliteet ja läbimurre tarbijani on kallis ning nood hiiud viivad siit vaeselt maalt ära vähemalt kolmandiku Eesti reklaamirahast.
Kõige pimedam on enne koitu
Täna ma usun, et Eesti ajakirjandus tuleb tagasi. Uuringud näitavad, et inimesed on väsinud info üleküllusest ja näevad probleemiks usaldusväärse info puudumist. Pidev tühiste, labaste ja hetkeimpulsside rahuldamisele suunatud teadete laviin koos kasvava murega privaatsuse pärast suunab inimesi usaldusväärsema meedia juurde. Vahepealne petteunelm tasuta kvaliteetajakirjandusest on asendunud valmisolekuga maksta hea ajakirjanduse eest. Seda toetavad uued ärimudelid (mikromaksed, artiklite ostmine).
Facebook ja Google ei anna alla lahinguta. Kuid nende loid või isegi silmakirjalik reageerimine privaatsusprobleemidele ja kaasabi desinformatsioonikampaaniatele on pannud superplatvormid surve alla, megatrahvid ja riiklikud keelud on järjest igapäevasemad. Monopolid ei saa enam laiutada ja mine tea, ehk ootab neid ees Standard Oili saatus, lammutamine?
----
Teema oli: Vali üks ülalkirjeldatud uue meedia komponentidest ja analüüsi, mil moel on see oma valdkonda mõjutanud (näiteks ajaveebid massimeediat või wikid teatmeteoseid).
Kommentaarid
Postita kommentaar