8. nädal // "IT-professioon on surnud. Elagu IT-professioonid!"

IT valdkond on ajaloo jaoks silmapilguga – vähema kui 100 aastaga – arenenud nullist klassikaliste professioonide – arstide, advokaatide, arhitektidega – võrdväärseks valdkonnaks. IT plahvatuslik areng ja mitmekesistumine ei võimalda täna enam rääkida ühest universaalselt IT professioonist ega professionaalist. IT hõlmab paljusid erinäolisi professioone, millest igaühe sisemine loogika seab valdkonnas tegutsejatele väga erinevad ootused ning vormib neist väga erinevad professionaalid. Tulevikus võib suurt osa IT professioone oodata ees ühtesulandumine teiste professioonidega ja nende professioonide enesemääratluse ülevõtmine. Selle ühtesulandumise kiirendamises peitub ehk Eesti järgmine konkurentsieelis, uus Tiigrihüpe?

Kuidas määratleda professionaalsust?

Professionaali tunnuseks on sisemine huvi selles suhtes, kuidas tema valdkond toimib, kuidas valdkonna eriteadmisi arendada ning valdkond ühiskonda paremini teenima panna. Igapäevakäibes kipume professionaaliks või professionaalseks nimetama kõiki teatud valdkonna osavkäppasid või veelgi laiemalt teatud valdkonnas elukutseliselt toimetavaid tegelasi – viimaste osas sageli sõltumata sellest, kas ja kuidas nad oma valdkonda ka päriselt tunnevad. Sellisena vastandub professionaal mitteoskajatele-soss-seppadele ning valdkonnas huvilistee-asjaarmastajatena tegutsejatele. Nii ongi argikasutuses professionaal lihtsalt keegi, kes tunneb oma valdkonda ja teenib sellega elatist. Erialakirjandusse sisse piiludes ilmneb aga, et professionaalsusel on vähemalt sama palju rivaalitsevaid ja üksteist osaliselt välistavaid definitsioone nagu Linuxil distributsioone. Erinevate definitsioonide ühisosaks paistab olevat tõdemus, et professionaalsuseks ei piisa headest oskustest ja vilumustest. Vaja on ka sügavamat huvi ja teadmist, et miks teatud oskused viivad tulemuseni ja kuidas töövõtteid muutes on võimalik jõuda teiste, erinevate või lausa paremate lahendusteni. Ehk asja betoonist ja punaselt ette tehes saab tõdeda, et professionaal ei ole see, kes oskab veest, tsemendist ja liivast keldripõranda tasandamiseks hea segu segada. Professionaal on see, kellel on spetsiifiline teadmine betooni kivistumisel toimuvatest protsessidest, ning arusaamine või vähemalt huvi selle suhtes kuidas komponente, töövõtteid või kivistumise protsessi keemiliselt, termiliselt või muul viisil mõjutades on võimalik saada teistsuguste omadustega spetsiifilist betooni. Iga ämbris segu segav meistrimees ei ole professionaal.

Professionaali huvi oma valdkonna vastu nõuab arengut ja arengu tagab vaid õppimine. Seda mõnevõrra laiema fookusega, kui igapäevane praktiline vajadus järjekordne keldripõrand valada. Professor Mirko Noodergraaf Utrechti Ülikoolist rõhutab, et ehkki professionaali iseloomustab tõepoolest ka "hea töö" ja isegi huvi "hea töö" tegemise sotsiaalse konteksti suhtes, siis ei ole professionaali tunnuseks kitsas keskendumine oma töö heale tegemisele. Professionaal peab olema omas valdkonnas haritud ja väljaõpetatud - ainult nii on võimalik teada teoreetilisel ja praktilisel tasemel, et milliste jõudude kaasabil seina löödud nael puitkonstruktsiooni koos hoiab, millal on sobivaks kinnitusvahendiks nael ja millal tuleb see kruvi või muu kinnitusvahendiga asendada. Professor Noodegraaf argumenteerib edasi, et professionaal peab ennast määratlema valdkonna professionaalina ning olema aktsepteeritud sellisena oma kolleegide-konkurentide poolt. Alternatiivne professionaalsuse definitsioon rõhutab professionaalsuse kontekstitundlikkust - LSU School of Library & Information Science professori Suzanne Staufferi kohaselt ei ole professionaalsuses midagi "diskreetset, universaalset ega kestvat". Nimelt on ootused professionaalile pidevas muutumises ja sõltuvad ühiskonnast ning lõpuks isegi millestki nii banaalsest nagu turg. Seeläbi jõuame selleni, et hea professionaali paratamatuks tunnuseks on pidev õppimine, erialane täiendamine - infoühiskonnas toimunud infoplahvatuse ja -reostuse tingimustes nõuab isegi professionaalne paigalseis pingutamist ja eneseharimist. Seega ei ole õppimine, kraadide ja sertifikaatide omandamine professionaali jaoks edevus või enesepiinajalik ajaviitevorm, vaid õppimine, õppijana ja lõpeks õppejõuna õnnestumine on professionaali jaoks hädavajalik viis ennast arendada ja valdkonnaga kursis hoida. Kraadid ja sertifikaadid on vaid hädavajaliku tegevuse paratamatuteks kõrvalnähtudeks. 

Teravaks vaidlusküsimuseks professionaalsuse määratlemisel on küsimus, kas tõeline professionaalsus on omane vaid mõnele erilisele, eneseregulatsioonile tähelepanu pööravale erialale. Vaidluse lähtepunktiks on tähelepanek, et paljudel tunnustatud erialadel (nt arstid, juristid, insenerid, arhitektid) on väljakujunenud eetika- või käitumiskoodeksid, mis rakenduvad kõigi valdkonnas tegutsejate suhtes ning mille täitmise üle teostavad järelevalve vastavad erialaorganisatsioonid. Üks koolkond leiabki, et teatud ametikandjaid saab professionaalidena käsitelda vaid siis, kui nad ise organiseeruvad oma valdkonna kvaliteedi reguleerimiseks ja järelevalveks ning loovad sellel eesmärgil oma kohalikud ja rahvusvahelised autonoomsed erialaorganisatsioonid. Oponendid on aga seisukohal, et eetika- ja käitumiskoodeksid üksnes kaasnevad valdkonna eduka professionaliseerumisega - professioon sünnib ikkagi läbi valdkonnas tegutsejate ühise eesmärgi, teadmiste pagasi ja valdkonnas oodatava käitumise. Sellise vaatepunkti pooldajate jaoks on käitumiskoodeks mitte professionaalsuse hädavajalik tunnus, vaid professionaalide poolt aegajalt kasutatav tööriist oma ühise eesmärgi ja käitumise konsolideerimiseks. Selle vaidluse osapoolte ühisosaks on siiski arusaamine, et professionaalsuse osaks on soov korrastada ja süstematiseerida oma valdkonna tegevust suurema eesmärgi nimel. Olla midagi rohkemat kui lihtne tööline, kes on pimedalt ülemuste ja turustiihiate lükata-tõmmata.

Kas IT valdkond ja seal tegutseja on üheselt professionaal?

IT valdkonda võib kahtlusteta pidada professionaalseks valdkonnaks, milles tegutsejatel on võimalik tõusta sellistesse professionaalsetesse kõrgustesse, mis võib mõned vanad ja traditsioonilisemad valdkonnad valgusaastate taha maha jätta. Kahtlemata on IT silmapilkne ja plahvatuslik areng võrreldes aastatuhandeid küpsenud arstiteaduse, juura või tsiviilehitusinseeriaga tõendiks selle kohta, et valdkonnas tegutsejad oskavad oma tööd ja saavutavad tulemusi. IT-professionaalide kokku segatud „betoon“ reeglina kivistub. Valdkonna keerukus ja kiire areng on omakorda sundinud valdkonnas tegutsejaid oma tegevust mõtestama ja leidma viise komplekssuse vähendamiseks, vigade vältimiseks ning efektiivsuse suurendamiseks. Seega saavad IT valdkonnas tegutsejad aru, kuidas „betoon kivistub“ ning kuhu suunas ning mil viisil on vaja betooni kivistumist suunata. Kiire areng ja Moore seadus omakorda sunnivad peale pideva enesearenduse ja uued õpingud – heade õigusteaduskondade 25 aastat vanad konspektid on suures osas täna veel aktuaalsed; 25 aastat vanad IT lahendused täna (loodetavasti) enam ei ole kasutuses. Haridus, hiidpikad nimekirjad sertifitseerimisvõimalusi ning pideva õppe lahendused foorumitest online kursusteni ja uute võimalusteni IT-haridust omandada on miski, mis on IT läbivalt defineerinud. Ka eetikakoodeksid ja valdkonda väärtuste kaudu ergastavad programmilised dokumendid on olemas – alates Agile Manifestost kuni DevOps subkultuurilisele lähenemisele traditsioonilistele IT probleemidele.

IT valdkond on välja kasvanud ajast, mil seda sai defineerida ühtse professioonina. Just jõudsime järelduseni, et peamiste kriteeriumite järgi on IT kindlasti valdkond, kus saavad tegutseda professionaalid ja võiks lõpuks ometi hakata kirjeldama head IT professionaali. Nüüd tabavad meid esimesed raskused – IT valdkond on ülimalt lai, lahendades erinevatel viisidel väga erinevaid informatsiooni töötlemisega seonduvaid probleeme. Mis ühendab kvantarvuti kallal ajusid ragistavat inseneri helpdesk’is päris inimeste tänaseid päris probleeme lahendava heatujulise ja lustliku suhtlejaga? IT valdkonna sisemine mitmekesisus muudabki ilmselt võimatuks IT valdkonna määratlemise ühe professionaalse valdkonnana. Sarnaselt juristidele, kes ajalooliselt jagunevad süüdistusfunkstiooni täitvateks prokurörideks, kaitsefunktsiooni täitvateks advokaatideks ja õigust mõistvateks kohtunikeks – igal sellel rühmal on oma väga selgelt eristuv ethos, subkultuur, oma eetika ja seda toetav koodeks ning erialaorganisatsioon – on ilmselt õige ka IT valdkond jagada mitmeks kitsamaks professiooniks. Kui hakata täpsemalt analüüsima, millised omadused teevad tõeliseks professionaaliks riistvarainseneri või ärianalüütiku, süsteemioperaatori või sotsiaalmeediaspetsialisti, andmebaasiinseneri või kasutajaliidese spetsialisti, siis erinevuste nimekiri tuleb sama pikk kui sarnasuste nimekiri. Nende professioonide eesmärk, toimimise keskkond ning sotsiaalsuse mõõde on sedavõrd erinev, et nende ühte patta panemine oleks sama vägivaldne kui kohtusaalide ürgvastaste - advokaadi ja prokuröri – ühise professiooni alla surumine.

Seega on IT valdkonna ja professionaalsuse kiire areng vastuolulisel moel kaasa toonud selle, et üks universaalne IT professionaalsus on kadunud või kadumas. Probleemistik on nii mitmekesine, et ei piisa ühest professionaalist või professioonist kõikide IT-alaste väljakutsete lahendamiseks. Seetõttu ei ole võimalik ka defineerida universaalseid ootusi ja eeldusi IT professionaalile. Ja see on hea, sest mitmekesisus on reeglina tunnus fenomeni elujõulisusest.

IT professioon kasvab kokku teiste professioonidega

IT-vihmavarju alla koondunud professioonid on tõestanud oma elujõulisust klassikaliste professioonide kõrval. Sageli on ühiskonna usk IT-sse sarnane alkeemilise unistusega kõike kullaks muutvast „tarkade kivist“ või igavese elu tagavast „pühast graalist“. Ka teised professioonid on märganud IT-s peituvaid võimalusi ning püüavad seda maagiat oma valdkonna hüvanguks pöörata, püüdes kasutusse võtta IT-valdkonna pakutavaid tehnoloogiaid ja nende rakendamise meetodeid. Teiselt poolt on IT liikunud lähemale paljudele äri- ja valitsemisprotsessidele ning ka IT-valdkonnas tegutsejate jaoks on järjest olulisemaks muutunud parem teadmine valdkonnast, mille probleemide lahendamisse konkreetne IT-spetsialist on parasjagu kaasatud.

Need kaks mõjujõudu on tekitanud olukorra, kus IT ja selle vilju nautida soovivad nö sisuvaldkonnad on teineteisele lähenemas ning suures osas tulevikus sulandumas. Selle sulandumise tulemuseks ei ole tänaste professioonide kadu, vaid erinevate professioonide kokkupuutealadel uute professioonide sünd. Hea näide on IT ja mulle tuttava õigusteaduse arglik lähenemine, legaltech’i sünd – valdkonnas IT teenuseid pakkuvad IT-professionaalid peavad mõistma õigusteaduse olemust ning selles valdkonnas tegutsejate sotsiaalseid tõekspidamisi ja vajadusi. Dünaamilist arengut idealiseeriv IT-professionaal võib ju juristide konservatiivsust maa põhja kiruda, kuid sellega demonstreerib „progressiivne dünaamik“ vaid oma võhiklikkust – valdkonna abistamiseks tuleb mõista, et konservatiivsus, võimaluste asemel riskidele keskendumine ja tulemuse kõrval menetluse oluliseks pidamine on õigusteaduse valdkonnal aidanud täita oma peamist funktsiooni: toetada korda ühiskonnas, vältida katastroofilisi sotsiaalseid kataklüsme ning nende juhtumisel aidata ühiskond korrastatult tagasi normaalsusesse. Seetõttu peab tõeline juura valdkonnas tegutsev IT professionaal süvenema õigusteaduse põhitõdede, veendumuste ja selle juura-professionaalide mõistmisele. Sellega kaasneb omakorda see, et tõeline juura valdkonnas tegutsev IT professionaal hakkab arenema ka juuraprofessionaaliks. Just professionaaliks, sest IT poolt taotletavate muudatuste läbiviimine nõuab muudatuste läbiviijatelt mitte hetkel kehtiva seaduse tundmist (see on segu segamine ämbris), vaid suutlikkust mõista ja ümber disainida valdkonna tuumprobleeme ja äriprotsesse. Sellised oskused on juba aga valdkonnaprofessionaali tunnuseks.

Teiselt poolt peab ka oma valdkonna „digimuundamisest“ huvitatud valdkonnaspetsialist paremini mõistma tööriista – IT-d ja selle kasutamisvõtteid. Esiteks tuleb tõdeda, et täna arvutit ja interneti töötegemiseks kasutav mistahes valdkonna professionaal on tasemel, mida 20…30 aastat tagasi oleks peetud IT-spetsialisti tasemeks. Oskused, mida täna peetakse valdkonnas tegutsemise eelduseks – arvuti, tekstiredaktori, tabelarvutuse, interneti kasutamine teabe hankimiseks – olid alles mõnekümne aasta eest haruldased, nende omandamine nõudis kas iseseisvat pühendunud õpet või lausa vastavat haridust. Teiseks peavad oma valdkonda IT abil transformeerida soovivad professioonid lisaks oma valdkonna tundmisele õppima mõistma, milliste probleemide lahendamiseks ja kuidas IT sobib. Probleemi lahendamiseks sobiva IT-tööriista leidmise ning rakendamise eelduseks ja kaasnevaks nähtuseks on parem IT-valdkonna mõistmine. Oma kogemustest võin öelda, et keskmisele humanitaarile-õigusteadlasele on šokeeriv IT välise keerukuse taha peitunud lineaarsus. Klassikaline IT on rumal ja teeb ainult ja täpselt seda, mida inimene on tal enne käskinud teha (jätame AI siinkohal hetkeks kõrvale). Inimsuhetega tegelev sotsiaalteadus võib endale lubada mõistete ja nendevaheliste suhete ebamäärast defineerimist ja kasutamist – kui ikka õigusaktis „otsad kokku ei lähe“, siis kasutavad lahtiste otsteni jõudnud inimesed mõistust ja oma sotsiaalseid oskusi, lahendavad probleemi ja liiguvad edasi, jättes „sotsiaalse bug’i" rahulikult seljataha järeltulijatele jälle lahendada. Kui IT-s on ikka otsad lahti ununenud, siis edasi minna ei saa ja ees ootab Blue Screen of Death. Seega sunnib IT-valdkonna pealetung ka teiste valdkondade spetsialiste paremini mõistma, kuidas „IT betoon kivistub“ ning kuidas seda protsessi enda huvides kasutada. Ka teised valdkonnad liiguvad IT-professionaalsuse omandamise suunas.

Eesti võimalus professioonide sulandumise avangardina

IT sulandumine teiste valdkondadega rikastab maailma ja loob uusi, mitmekesiseid ameteid ja professioone. Valdkondade lähenemine aitab kaasa valdkondade vaheliste fundamentaalsete erinevuste ületamisele või teineteise mõistmisele. Seeläbi suureneb IT suutlikkus mõjutada ja parandada teiste valdkondade toimimist ja vastupidi.

Kindlasti toimub see muudatus orgaaniliselt, aegamööda ja valdkonna vajaduste põhiselt. Teisalt saaks ka meie haridussüsteem sellele muutusele aktiivselt kaasa aitama. Tiigrihüppe-pohmelust raviv ja uut hõbekuuli otsiv haridussüsteem võiks uueks eesmärgiks võtta kõrghariduse universaalse integreerimise IT-õppega. Reaalainete osas on murrang ammu toimunud – IT sündis reaalteaduste probleemide lahendamiseks, käsikäes edasi arendatud. Tubli matemaatiku programmeerimisoskused võivad ületada nooremarendaja oskusi. Suurim võimalus peitub humanitaarteaduste valdkonnas.

Täna õpetatakse klassikalisi humanitaarteadusi – filosoofia, filoloogia, õigusteadus, sotsioloogia – põhimõtteliselt sarnaselt kui 200 aastat tagasi. Jah, tindipoti-sule koha on võtnud üle MS Word ja kõik kannavad raamatukogu taskus, kuid vastavad teadused tegutsevad ikkagi ajalooliste meetodite ja harjumuste alusel. Traditsioonid peavad jääma – filoloogilised meetodid teevad filoloogiast filoloogia ja mitte arstiteaduse.

Lisanduma peaks aga tugev ja kohustuslik IT-õppe umbes IAAM õppekavaga sarnase suunitlusega (analüütika) õppekava integreerituna tugevalt vastava põhivaldkonna baasõppega. St kui tuleb koostada andmebaasi skeem või äriinfo mudel, siis ülesande püstitus ja lahendus peavad olema filoloogia või muu põhivaldkonna põhine. See õpetaks – alguses ka sunniks – põhivaldkonna probleeme lahendama IT-professionaalile omaste meetoditega ja õpetaks selgeks, kuidas kasutada vanade probleemide lahendamiseks uusi tööriistu.

See oskus eristaks Eestis õppivat prantsuse filoloogi (romanisti) mujal õppivast romanistist ning annaks nii tulevasele filoloogile kui ka Eestile selge, rahvusvahelise mõõtmega konkurentsieelise. Sest miks muidu peaks mõni tervemõistuslik inimene õppima prantsuse filoloogiks Tartu Ülikoolis kui seda on võimalik teha otse Prantsusmaal?

Eesmärk on ambitsioonikas, kuid võiks anda uue hingamise meie lokaalsuse lõksus vaevlevatele sotsiaalteadustele.

Selle nädalal ülesanne: Kirjuta lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis (tänase seisuga; vajalikud eeldused, omadused ja oskused). Lühidaga ma mõistagi hakkama ei saanud.