5. nädal // "Ühe tagumiku kaks kannikat"

Netiketina tuntud reeglid on tavalised viisakusreeglid. Ajal, mil reaal- ja digimaailm on kokku kasvanud ning illusioonid anonüümsusest lõplikult purunenud, on aeg lõpetada netiketi ja etiketi põhimõtteline eristamine. "Lihtsalt ole inimene", igal pool, kogu aeg, alati.

Seekordse kodutööga olen ma ausaltöeldes hädas. Pean avama praktilisi näiteid Virginia Shea 10 võrgukäitumise käsu kohta. Lugesin läbi vastavad kohustuslikud materjalid, lugesin juurde internetist ja ikkagi ei oska ma kusagilt alustada. Milles probleem? 

Netikett kui kontseptsioon on mulle tuttav. Juba 1990-alguses lugesin õhinal mingit kollast A4 formaadis eestikeelset raamatut netiketi kohta. Kõik tundus uudne, eriskummaline, põnevusvärinat tekitav. Seda osaliselt ka seetõttu, et lugesin seda raamatut enne kui internetiga kokku puutusin. Seega ma usun ennast teadvat, et netikett on olemas ja loodan end tabavat selle põhiolemust. 

Ka igapäevaselt töötan ma e-maili ja chatiga, sekka sotsiaalmeediat. Kõik on klassikalised netiketi rakendusalad. Kasutan neid selleks, et suhelda oma klientide, koostööpartnerite ja vastaspooltega. Muidugimõista suhtlen ma e-maili ja chati teel teistmoodi kui telefonis või vahetus suhtluses. Üldiselt saan oma digisuhtlused peetud. Reeglina heade tulemustega. Seega vist praktiseerin netiketti ka igapäevaselt. 

Asi läheb järjest segasemaks - teooriat tunnen, praktikas olen päris hea, milles on probleem!?! Viimases hädas kasutasin ideekorjeks "Rainer Vakra meetodit" ja küsisin nõu oma varateismelistelt tütardelt, tõelistelt digidžunglite sõdalastelt. Ka nemad teadsid, mis on netikett: intenetis ei tohi kiusata, ei tohi teistele halba teha, piltide jagamisel tuleb olla ettevaatlik. 

Stopp! Aga kiusata ei tohi ju ka päriselus? 



Ja siis jõudis mulle kohale: Ma ei osanud Virginia Shea 10 võrgukäitumise käsu kohta ühtegi näidet tuua seetõttu, et minu jaoks ei ole neid reegleid. Minu jaoks on nende asemel, ka internetis tavalised inimsuhtlemise tavad ja reeglid. Neid, mida mulle õpetasid vanemad, ühiskond ja kurvad kogemused. Ole hea inimene, kuula ja proovi teisi mõista, ole lugupidav, ära tee halba. Kodus, tööl, koolis, internetis.

Virginia Shea "Netiquett" ilmus 1994. aastal kevadel. Tõenäoliselt oli raamat reaktsiooniks 1993. aasta sügisel alanud Eternal September'ile ning tema peamine eesmärk oli digikevadel digikoplisse lastud digivasikatele meelde tuletada, et ehkki suurte pikslite ja madala resolutsiooni tagant võis seda olla raske näha, siis olid ka internetis toimuva taga teised inimesed oma tunnete ja tujudega. Ning neile saab haiget teha ka arvuti väljalülitamisel ekraanilt kustuvate tähemärkidega.

Kuid täna on internet meid piltlikult endasse imenud või vastupidi. Piirid online ja pärissuhtluse vahel on hägustunud, sageli kolib MS Teams'is alanud arutelu üle IRLi, et siis Messengeris või meilivahetuses jätkuda. Ainult tõelisel idioodil (või siis tehniliselt ülipädeval taibul) on kujutelm, et ta on internetis anonüümne ja pahatahtlikult valla päästetud digikurjus teda ennast päriselus tagasi ei hammusta.

Olukorras, kus päriselu ja võrguelu ei ole võimalik enam üksteisest eristada, ei ole ehk tarvilik eristada käitumisreegleid neis kahes omavahel kokkupõimunud reaalsuses? Jah, võib-öelda, et meediumina on internet siiski erinev päriselust, kuid iga erisus ehk ei õigusta päris eraldiseisva käitumisreeglistiku loomist? Käitume erinevalt ju sõprade ringis ning tööl, kuid meil ei ole eraldi "sõpreketi" või "tööetiketi"?

Ja teisalt ei ole olemas ka ühte homogeenset interneti - tavad ja kombed erinevad tööriistade (e-mail vs chat) või keskkondade lõikes - Facebooki käitumisreeglid Twitteris ei toimi ja vastupidi. Küll aga toimivad kõigis neis mitmekesistes keskkondades samad universaalsed reeglid: ole viisakas, loe läbi või jälgi käitumisreegleid ja alles neid mõistes asu tegutsema.

Ja äkki on isegi ohtlik eristada käitumisreegleid omavahel põimunud võrgu- ja päriselus? Ei saa ju moraalselt õige olla õpetus, et online sõnasõtta mine vahele ja püüa neid lahendada; kuid tänavasõimust jaluta rahulikult mööda? Oleks ju üllas omada ühtesid reegleid kõigi inimsuhtluse vormide suhtes? Kus näed tarbetud jagelemist, lähed lihtsalt vahele?

Seega äkki on aeg lõpetada vahetegemine viisakuse ja võrguviisakuse vahe? Ühtesid reegleid on inimestele ka lihtsam õpetada, inimestel on neid lihtsam õppida, viisakust toetab ka haridussüsteem ja igapäevane pereelu. Sest lõpeks on siga ikkagi siga, sõltumata sellest, kas ta songib digipõldu või roojab päristänavale. Iga põrsas vajab õpetust ja seaks sirgudes peavad kõik seatembud hukkamõistetud saama võrdse mõõdupuu järgi.

***

Et mitte siiski riskida teemast möödakirjutamise tõttu 0-ga, siis võtan eelneva illustreerimiseks lähemalt vaatluse alla veel mõned Shea reeglid:

1. Ole inimene. Väga oluline ja universaalne reegel, üldnorm, millest kõik teised reeglid hargnevad. Väidetavalt on 55 % kommunikatsioonist kehakeel, 38 % hääl ja 7 % öeldavad sõnad. Võrgusuhtluses on otsekui 93 % evolutsiooni ja kultuuri arengus väljatöötatud suhtlusstandardist kadunud. Seetõttu on võrgumaailmas lihtsam mööda rääkida ja tülli minna. Pole näha ka teist inimest, mistõttu võib muu sagimise keskel inimesest mööda vaadata. Neid ohte teades (kurvad kogemused!) olen ma igapäevases võrgusuhtluses eriti ettevaatlik ja tuletan endale iga kord meelde, et nt e-maili taustal on inimene oma muredega ja digitaalse riba piiratuse (vaid 7 %!) tõttu pean eriti pingutama tema olukorra mõistmiseks. Ja seetõttu ma olen õppinud, et mida pingelisem on e-mailis kajastuv olukord, seda mõistlikum on suhtlus üle viia IRL-i, kasvõi telefonikõnesse, et "inimliku lairibaühenduse" (7 % +38 %) tingimustes kuum supp maha jahutada. Ole inimene reegli üks eritahk on ka mõistmine, et inimesed on erinevad ja see ongi inimkonna suurim rikkus. Massikommunikatsioonis - ja suur osa võrgusuhtlust seda on - tulebki seetõttu arvestada, et mida laiem on sõnumi saajate ring, seda suurem on tõenäosus, et seltskonnas on väga eriilmelise rahvusliku, sotsiaalse, religioosse või moraalse taustaga inimesi. Seetõttu tuleb mõista, et ühes kitsas ringis lubatu võib laiemas ringis mõne inimese jaosk ebakohane või solvav tunduda.

2. Tea, kus oled. Juba vanades ja hierarhilistes süsteemides, mida häkkerieetika endale ilmselt eeskujuks ei ole võtnud, on olemas mingikujuline jagunemine noorteks ja vanadeks. Gümnaasiumis on rebased ja abituriendid; kaitseväes nooreaeg ja "päris aeg"; advokatuuris oled alguses väiksemate õigustega vandeadvokaadi abi ja alles seejärel vandeadvokaat; baltisaksa traditsioonilises üliõpilaskorporatsioonis "rebane" ja "värvikandja". Kõigi hierarhiate põhieesmärk on tagada, et uude süsteemi sattunud inimesed esmalt saaksid aru, kus nad on, mis reeglid kehtivad ja - mis kõige olulisem - miks. See väldib arusaamatusi ja aitab säilitada vastavat süsteemi teistest kooslustest eristavaid tunnuseid. Enamasti sotsiaalses suhtluses sama jäikasid reegleid aga ei ole. Küll aga on ilmselt meid kõiki õpetatud, et külla sattudes vaata, kuidas pererahvas käitub ja ära sellega vastuollu sattu. Sama reegli järgi käitun alati - nii uuele töökohale minnes, ülikooli astudes kui ka iga kord kui kohtusaali sisenen. Ja samamoodi käitun ma ka nt sotsiaalmeedias. Alguses jälgin, mis toimub, üritan aru saada, vaatan, mis varem on öeldud. Ja alles seejärel hakkan midagi arvama. Kui mul üldse on mingi originaalne arvamus. Sest lisaks digitaalsele bandwidth'ile on ülipiiratud ka inimeste ajaline bandwidth (seadus nr 7).

Aga jällegi jõudsin ka konkreetseid kaasuseid lahates, seekord siis induktiivsel teaduslikul meetodil samale järeldusele: võrguviisakus on täna osa inimviisakusest. Kui juba nii induktiivne ja deduktiivne meetod seda toetavad, siis äkki võibki hüpoteesi tõestatuks lugeda: Etikett ja netikett on ühe tagumiku kaks kannikat ja pole vaja seibideks analüüsida kumb on kumb ja mis neid eristab.

---------

Seekordse postituse aluseks on järgmine ülesanne: 

• Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.