10. nädal // „Esmaspäev algab reedel*“

„Iga inimene on oma hinges maag, ent maag saab temast alles siis, kui ta hakkab mõtlema vähem enda ja rohkem teiste peale, kui töötegemine muutub tema jaoks huvitavamaks lõbutsemisest selle sõna vanaaegses mõttes.“ (A. ja B. Strugatski, „Esmaspäev algab laupäeval“, 1965)

Eric S. Raymondi (ESR) kirjapandud häkkerikultuuri aluspõhimõtted sobiksid vundamendiks paljude teiste professionaalsete elukutsete manifestidele. Mõistagi kirjeldab ta aga enim häkkeri-kultuuri ning sellisena on ka outsider’ile põnev sissevaade üllatavalt ideoloogilisse ja sügavasse subkultuuri. Kuid üllatav paralleel nõukogude ulmeklassikute, vendade Strugatskite tähtteosega osundab häkkerikultuuri juurtele – teadlaste lustlikule ja kirglikule nokitsemisele vaimse ja füüsilise maailma suurte probleemide kallal.

Nur „Computerliebe“? Nein. Etwas mehr! (taustale mängima!)

Enamus inimesi tajub häkkerit pelgalt kui kirgliku masinaarmastajat. Mina ei ole häkker. Ilmselt kui hakata kõiki inimesi paigutama mõttelisele skaalale, kus ühes otsas on häkker ja teises otsas mingi ebamäärane „täiesti teistsugune“, siis esimese hooga paigutuksin lähemale „täiesti teistsugusele“. Üldlevinud arvamuse kohaselt häkker ju vaatab masinate, mina rohkem inimeste poole; häkker on pigem introvert, mina rohkem ekstravert; häkker on pikkade juustega ja mina saan kolleegidelt ikka tunnustada, kui juuksuris end soliidseks pügada lasen. „Koodi“ oskan kirjutada vaid MS Wordis ja sedagi vaid inimloetavalt, ja ehkki kirjutamisoskus oli ESRi stiilipunktide seas päris kõrgel kohal, siis ei olnud MS Word ERSi programmeerimiskeelte hierarhias eriti kõrgel…. Ju vist enne ERSi lugemist pidasingi häkkeri peamiseks omaduseks armastust IT vastu.

ESRi Hacker-HOWTO kirjeldab häkkerit ja tema maailmataju ootamatult värviliselt ja ideoloogiliselt. Suurimaks üllatuseks ongi praktiliste õpetussõnade taga peituva tarkuse sügavus ning seostumine kõigi peamiste filosoofiliste ning sotsiaalsete fenomenidega. Mis on elu mõte ja õnn? Häkkerikultuuris viib tee elu mõte ja õnneni läbi laiemate probleemide lahendamise koos kogukonnaga, aga mitte läbi individualistlike saavutuste. Sealjuures on häkkerikultuur riivamisi poliitiline – olemuselt libertaarse õpetuse algupunktiks on siiski inimese sisemine vaba tahe, mitte aga rahvuslike või rahvusvaheliste sotsialismide poolt ideaaliks olev indiviidi lahustumine või lausa ohverdumine kogukonna või ühiskonna hüvanguks. Isikuvabaduste ülekaalu tõttu suhtub häkkerikultuur põlglikult mistahes formaalsetesse sunni- või võimumehhanismidesse. Seetõttu idealiseeritakse kogukondliku ühistegutsemist, mida suunavad mitte „karja kõige tugevamad isased“ või formaalsed juhtimisstruktuurid, vaid kogukonnaliikmete vaba tahe ning ühistegutsemise kaudu omandatud autoriteet.

Kuid erinevalt paljudest teistes individualismis oma juuri nägevatest poliitilistest vooludest ei ole häkkerikultuuris olulisel kohal isikliku mammona kogumine – ehkki armulikult lubatakse ka oma oskuste kaudu rikkaks saada („It's fine to use your hacking skills to support a family or even get rich“), nähakse ka isiklikku jõukust pigem võimalusena panustada rohkem kogukonda. Selliselt on häkkerikultuur, mis päevapoliitikasse suhtub pigem põlglikult, üllatavalt tugeva poliit-filosoofilise laenguga.

„Wir Sind Die Roboter?“ Nein! Etwas Mehr!

ESRi nägemuses on häkkerikultuur selgelt töö ja pühendumise kultuur – õpi ja siis tuleb teadmine; tee tööd ja siis tuleb mõistmine; pühendu ja 10 aasta pärast jõuad tunnustuseni. Sellisena vastandub häkkerikultuur hedonismist ja odavast esoteerikast lahendusi otsitavatele õpetustele.

Kuid sarnaselt häkkeri suhtega kogukonnaga, ei ole häkker töö ori. Töö on häkkeri kui indiviidi tööriist eneseteostusele ja sellisena selgelt allutatud häkkeri tahtele. Üks paeluvamaid ja ilmselt ka motiveerivamaid õpetusi seondubki „mängulise loovusega“ („creative playfulness“) – töö, lahendatavad ülesanded ning tööprotsess ise ei tohi olla igavad ja tüütud. Häkkeri käes kaovad piirid töö, meelelahutuse, teaduse ja kunsti vahel ning kõik see sulandub kokku maagiliseks nõiakunstiks, mis mängulise ja loova keeristormina puhub oma teelt kõik argimaailma tüütud probleemid ja takistused.

Just mänguline loovus ning sisulise töö kombineerimine lustlikkusega on see osa õpetusest, millest peaksid oma professionaalide elukvaliteedi tõstmiseks juhinduma ka kõik teised ametid ja professioonid – tööl peab olema põnev eesmärk, teekond eesmärgini peab olema lustlik ning humoorikas ning eesmärgini jõudmine peab olema ka isiklikult kaasahaarav. See tõdemus peaks jõudma kõigi professioonide manifestidesse ja eetikakoodeksitesse.

„Die Mensch Maschine?“ Ja sicher!

ESRi häkkerikultuuri ülevaade on ennekõike siiski ühe professiooni või kultuurivoolu eetikakoodeks. Ehkki ESR häkkerikultuuri kirjeldusel on selge poliit-filosoofiline alus ning indiviidist lähtuv väärtussüsteem, mis läbib kogu kirjeldust defineeriva punase niidina, pole tegemist siiski poliitilise või ühiskondliku manifestiga. Pigem on tegemist häkkerikultuuri „põhikirja“ ja eetikakoodeksiga. Sellisena on see teejuhis uutele häkker-wannabee’dele ning meeldetuletus vanadele vaaladele, aitamaks kogukonnal kursil püsida ja ühiselt edasi liikuda.

Teejuhisena on ESRi ülevaade arusaadav ja lihtne. Igaühele avatakse häkkerikultuuri eesmärk – pühendumine põnevate probleemide lahendamisele lustlikus ja lõbusas koostöös kogukonnaga. Kogukonnas valitsevate koostöötavade kirjeldamise kaudu saavad ka uued tulijad selge juhise, kuidas kiiremini omaks võetud saada. Kõik uued tulijad saavad selgeks, et esmatähtis on pühendumine ja lugupidamine kogukonna suhtes. Teisalt oodatakse vanadelt olijatelt kogukonda panustamist läbi uute tulijate abistamise ja õpetamise. Läbiv julgustus rohkem suhtlema, küsima ja kaasuma ühistesse tegevusesse aitab ületada barjääre, mis uut tulijat ikka pidurdavad kogukonnaga üheks saamisel. Kõik lugejad saavad selgeks, et edasi viib õppimine, kusjuures õppimisel võivad olla vägagi kiired tulemused („Most people who try can acquire a respectable skill set in eighteen months to two years“), kuid teisalt on õpingud elukestvad („And if you are a real hacker, you will spend the rest of your life learning and perfecting your craft.“).

ESR praktilised soovitused häkkeri-oskuste arendamiseks suunavad lugejat teekonnale asjade olemusest sügavama mõistmise suunas, ega piirdu pelgalt käsitöönduslike oskuste arendamisega. Õppimise vajadust rõhutades on oht jääda tühjalt deklaratiivseks – õppimine on hea, sest õppimine on vajalik, sest õppimine on hea…n+1. ESR seda viga ei tee, vaid annab nii ülddidaktilisi kui ka väga praktilised juhised miks, kuidas ja mida õppida. Õppimine ja enesearendamine on vajalik otseselt selleks, et areneda paremaks häkkeriks ja seeläbi anda kogukonnale edasi oma kogemused ja panus. Parimaks õppimise viisiks peab ESR võõra koodi lugemist, mõistmist ja seejärel ise parema koodi kirjutamist. ESR rõhutab, et paljud head häkkerid on autodidaktid: iga mitteformaalne teekond teadmistele on erinev teekonnast läbi standardiseeritud haridussüsteemi ja seetõttu on iseõppimise tulemuseks teistest eristuvad oskused ja vaatenurgad. Samas ei vastanda ERS otseselt formaalset haridust iseõppimisele. Teades ESRi suurt rõhuasetust iseõppimisele ja nokitsemisele, pole üllatav, et praktilisemad soovitused rajanevad Linuxil ja avatud lähtekoodiga tarkvaral– vaid sellised programmid võimaldavad häkkeril õppida lähtekoodist ning lahendada probleeme otse lähtekoodi tasemel. Ja lõpetuseks annab ESR ka selged soovitused, millistest programmeerimiskeeltest oma teekonda alustada ja kuidas koodiõpingutel edasi liikuda. Sümpaatne on soovitus selgeks õppida vähemalt 3…5 programmeerimiskeelt – seda mitte pelgalt praktiliste oskuste arendamiseks (käsitöölise lihtne küsimus „Kuidas valada keldri põrandat?“), vaid üksnes läbi mitme keele tundmise on võimalik tajuda keelte erinevusi, toimimisloogikat ning jõuda koodi loomise sügavama olemuseni (tõelise professionaali soov jõuda materjali sügavama sisuni).

ESRi visioonis on häkker harmooniline isiksus, ja mitte pelgalt ühe valdkonna spetsialist. Juba antiikfilosoofias peeti oluliseks isiksuse harmoonilist arengut – ideaalinimene oli heas füüsilises vormis, ratsionaalsetes teadustes haritud ja vaimsetest kunstidest lugupidav, eetiline ning tasakaalustatud isiksus. Tänapäeval me näeme siiski, et professioonide manifestid rõhutavad oma valdkonna nõuete ja oskuste vajalikkust, ning jätavad isiksuse harmoonilise arengu tähelepanuta. Kogukonna suunamine laiema harmoonilise arengu suunas on siiski sümpaatne, sest harmoonilistest inimestest koosnev kogukond on ka tervikuna ise harmoonilisem ja mitmekesisem. Seetõttu võiks iga professioon või kogukond eeskujuks võtta ESRi soovitused arendada oma kogukonna liikmed keeleliselt rikkaks ja huumorimeelega, muusika ja musitseerimise, kirjanduse (sci-fi) ning spordi-meditatsiooni suhtes arendatud harmoonilisteks isiksusteks. Sisemise harmoonia leidmisele suunamise tõttu on mõistetav ka ESRi osundus, et häkkeriks olemiseks ei piisa häkkeri väliste tunnuste täitmiseks, vaid olulisem on sisemine teekond ja alles oma kogukondliku kuuluvuse väljapoole kuvamine. Üksnes harmoonilised ja haritud inimesed tagavad harmoonilise ja haritud kogukonna ja selle püsimise.

ESRi jagatud õpetussõnade eesmärk on tagada iseseisev ja enesekindel häkkerikultuur. Kuid sealjuures on sümpaatne, et oma ethost ei peeta ainuvõimalikuks, teistest paremaks ega sunnita sõjakalt teistele peale. Tugeva identiteediga voolude pimedamaks pooleks kipub olema põlgus ja viha teistsugususe vastu. ESRi käesolevast kirjutisest midagi sellist ei õhku – ollakse uhked oma õpetuse ja eripärade üle ning nähakse seda rahumeelselt eksisteerimas kõrvuti teiste õpetuste ja religioonidega. Puudub oma õpetuse sõjakas pealesurumine, kogukonnaväliste inimeste hukkamõist või põlgamine. Uhkus enda kogukonna üle ei arene otseseks ega kaudseks agressiooniks teiste vastu. Sellisena on tegemist meeldiva vaheldusega tänasele argipäevale.

Solovetsi TUINOVÕI – häkkerikultuuri häll?

ESRi õpetussõnad olid inspireeriv lugemine ja kirjeldas paljuski minu ideaali inimese eneseteostusest ning teekonnast selleni. Elu ja töö ei tohi olla igav kannatamine. Me elame vaid korra ning kõik, mis me teeme, peab olema eesmärgistud, põnev ja lustlik. Ka kõige keerulisemaid probleeme saab lahendada ja suurimaid eesmärke saavutada lõbusalt, lustlikult ja kokkuhoidvalt. Ei ole suuremat õnne kui töö, hobi ja meelelahutuse sulandumine üheks loominguliseks keeristormiks.

Kuid ESRi lugedes häiris mind kummaline tuttavlikkus. Ma oleks seda kusagil nagu varem lugenud, kusagil veel värvikamalt kirjeldatuna näinud. Meenutades ESRi enda viidet häkkerikultuuri väljakasvamisele teadlaste kogukonnast tabas mind äratundmine – häkkerikultuur on sündinud kusagil Nõukogud Liidus Solovetsi linnakeses asuvas TUINOVÕI-s, Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal. Esimesena kirjeldasid seda nõukogude ulmekirjanduse klassikud vennad Strugatskid ühes oma tähtteoses „Esmaspäev algab laupäeval“.

Romaan kirjeldab programmeerija (!) Aleksander Ivanovitš Privalovi sissesulandumist 1960-ndate aastate teadusasutusse, mis mõnevõrra üllatuslikult tegeleb võlukunsti ilmingute uurimisega. Instituudi teadlased töötavad osakondades nagu Ettekuulutuste ja Prohvetluse osakond, Universaalsete Muutmiste osakond, Igavese Nooruse osakond või Absoluutse Teadmise osakond, üritavad luua ideaalset inimest, arvutada välja õnneratta ideaalset raadiust jne. Romaanis ongi lihtne ära eksida kanajalgadel majakeste, ostu järel ise peremehe taskusse naasvate müntide ja muu vene folkloorist tuttavate müstiliste olendite ja asjade maailma. Kuid kui mõista, et 1960ndatel oli moodne teadus, s.h. IT inimestele sama müstilised kui lood Baba Jagast ja Surematu Kaštseist, siis asetub kõik omale kohale. Töö õnneratta raadiuse kallal on allegooriline viide igale väljastpoolt vaadates arusaamatule probleemi ja TUINOVÕI oli kirjanduslik mudel 1960ndate aastate teadusasutusest.

1960ndate teadusasutustest töötati vastavalt häkkerikultuuri tõekspidamistele – lahendati suuri probleeme, tehti seda pühendunult ja lustlikult, otsides motivatsiooni probleemi lahendamisest saadavast vaimsest naudingust ning koostööst oma teadlaste kogukonnaga. Vennad Strugatskid kirjeldavad seda töö ja lõbu kokkusulandumist oma romaani olulisemal leheküljel, kus kirjeldatakse uusaastaööd. Uusaastaööl oli instituut suletud ja tööletulemine keelatud, kuid töökollektiiv eiras keeldu ja näitas selleks üles ülimat loomingulisust - instituuti tööle imbuvate töötajate vastu valvama pandud müstilisest koletisest möödahiilimine ei olnud lihtne ega ohutu. Kuid keeldu rikuti ja tööle hiiliti ikka selleks, et igava pidutsemise asemel ühiselt ja lõbusalt panustada probleemide lahendamisse:

„Tööseadusandlust rikuti pahatahtlikult ja kõikjal ning ma tundsin, et mul kadus igasugune tahtmine nende rikkumiste vastu võidelda, sest läbi purgaa olid siia uusaastaööl kell kaksteist rühkinud inimesed, kelle jaoks oli tähtsam lõpule viia või uuesti otsast alustada mõnd kasulikku tööd, kui ennast viinaga uimastada, mõttetult jalgadega tõmmelda, pandimängu mängida ja erineva kergusastmega flirti harrastada. Siia olid tulnud inimesed, kelle jaoks oli meeldivam olla üksteisega koos kui omaette, kes ei kannatanud silmaotsaski igasuguseid pühapäev, sest pühapäeviti oli neil igav. Maagid, Inimesed suure algustähega. Ja nende deviisiks oli — „Esmaspäev algab laupäeval“ [*toona oli laupäev nädala viimane tööpäev, täna peaks deviisi lugema „Esmaspäev algab reedel“ – siit ka postituse pealkiri]. Jah, nad teadsid mõningaid loitse, oskasid vett veiniks muuta ja kellelgi neist poleks raske olnud viie leivaga tuhandet inimest sööta. Kuid maagid polnud nad mitte sellepärast. See oli köömes, kõigest väline kest. Nad olid maagid sellepärast, et teadsid väga palju — nii palju, et kvantiteet muutus neil lõpuks kvaliteediks ja maailmaga tekkisid teistsugused suhted kui tavalistel inimestel. Nad töötasid instituudis, kus tegeldi ennekõike inimõnne ja inimese elu mõtte probleemidega, kuid isegi nende hulgast ei teadnud keegi täpselt, mis on õnn ja milles nimelt on elu mõte. Ja nad võtsid tööhüpoteesiks, et õnn seisneb tundmatuse lakkamatus tundmaõppimises ja elu mõte niisamuti. Iga inimene on oma hinges maag, ent maag saab temast alles siis, kui ta hakkab mõtlema vähem enda ja rohkem teiste peale, kui töötegemine muutub tema jaoks huvitavamaks lõbutsemisest selle sõna vanaaegses mõttes. Ja ehk ei olnudki nende tööhüpotees tõest nii väga kaugel, sest samamoodi, nagu töö tegi ahvist inimese, teeb töö puudumine palju lühema ajaga inimesest ahvi. Isegi midagi hullemat kui ahvi.“

Kas kirjeldatu vastav ESRi ideaalile häkkeri moraalist ja tõekspidamisest? Minu meelest üsna täpselt. Ja nagu Solovetsi TUINOVÕI on mudel nõukogude teadusasutusest, nii võib eeldada, et kirglik lähenemine teadustööle oli iseloomulik ka USA teadusasutustele, millest kasvas välja häkkerikultuur. Seega autodidaktidest häkkerid ja kõrgelt tituleeritud teadlased on välja kasvanud ühest hällist ja jagavad rohkemat ühist, kui esmapilgul silma paistab. Häkkerid on teadlased.

Ja õigus on ka ESRil, kes maailma paremaks mõistmiseks soovitab süveneda sci-fi maailma. Sest ka minu arvates kirjeldab hea sci-fi mitte niiväga tulevikku, vaid aitab mõista inimeseks olemise suuremat kunsti. See vist on minu ainus häkkeri stiilipunkt. 

---

Selle nädala teemaks oli: Loe läbi Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO ja kirjuta ajaveebi selle kohta arvustus.