6. nädal // "Kui väiksed poisid idealistlikust tulevikust unistasid, tegid suured marakratid neile kambaka"

Mõni idee kõlab lihtsalt nii hästi, et ainus, mis takistab selle elluviimist, on elluviimise võimatus. Ajal, mil idealistid praktilises elus võimatuid mõttekonstruktsioone punuvad, töötavad pragmaatilised pimeduse jõud selle suunas, et praegune süsteem veelgi rohkem enda teenistusse pöörata. Piraadipartei autoriõiguste reformiga on kahjuks samamoodi - intellektuaalselt huvitav mõtteharjutus loob tahtmatult suitsukatte, mille varjus globaalsed monopolid oma haaret veelgi tugevdavad. 

Piraadid ei jutlustagi vägivalda, röövimist ja anarhilist kommunismi?

Üle Falkvinge ja Engströmi õla piiluva Piraadipartei autoriõiguste reformiettepanekud on õigupoolest üsna mõistlikud. Üllatavalt mõistlikud. Tõepoolest on enamuste teoste "kasulik eluiga" lühike. Paljusid 3 aasta taguseid hitte ja filme me täna enam ei mäleta. Lisaks tuleb iga hiti kohta miljoneid laulukesi ja stsenaariume, mis kunagi kuulajateni või laiemate massideni ei jõua. Nendel lugudel puudub äriline väärtus ja ilmselt oleks ka autor õnnelik, kui neid lugusid hiljem mistahes viisil ja vormis kopeeritaks või esitataks. Kui aga tõesti juhtub tõenäosusteooriat trotsiv ime ja teos kuulsaks saab, siis ei ole ju palju vastava loo autoriõigused enne 5 aasta möödumist registreerida ning nautida veel 15 aastat laekuvat honorari. Võib-olla võiks kogu kaitse pikkus olla 20 aasta asemel 30 aastat (5+25) ning olekski paigas süsteem, mis tasakaalustatult kaitseks omaniku poolt kaitsmisväärseks loetud teoseid, aitaks leida autoreid ning annaks peremehe poolt hüljatud teostele võimaluse leida armastus või ümbertöötlemine nende poolt, kes just sellistest tänavale heidetud teostest uusi loometeoseid mõistavad vormida.

Mõned Piraadiparteid ettepanekud on ajas ilmselt tähtsust minetavad. Õiguslikke regulatsioone saab reformida seadusandja, kuid sageli teeb mõjusama reformi turg ja inimeste käitumine Ka 1993. aastal Microsofti vastu kaebust esitades lootis Sun Microsystems, et Euroopa Komisjonis murrab Microsofti monopoli Media Player ja Internet Explorer osas, kuid ilmselt murdsid selle monopoli pigem iOS ja Android: Microsoft magas maha turu liikumise nutiseadmetesse ning täna me isegi ei tea, mismoodi Media Player välja näeb (on see üldse olemas?). Sama on ka autoriõigustega - senised võitjad istuvad oma 70+aastaste autoriõiguste otsas nagu paksud kõutsid koore sees, aga samal ajal tuleb peale sotsiaalmeedia ja sõltumatud tootjad-blogijad, kes võidavad turgu oma teoste tasuta jagamisega. Infost üleküllastunud turundusmaailmas on "viral" ja skandaal raske valuuta ja selleks on omakorda vaja muutuda meemiks või muuks ümbertöödeldud lühivormiks. Olukorras, kus isegi piraatlust ja häkkimist on kasutatud kultussarjad edendamiseks („House of Cards“ paari episoodi lekkitamine väidetavalt häkkerite poolt), võib ennustada, et "free sampling" ning isegi privaatne jagamine muutuvad teoste tootjate jaoks tänuväärseks tasuta reklaamivormiks. Kui "free sampling" või "Free Non-Commercial Sharing" abil on võimalik teose turunduskulusid säästa või teos uutele menukõrgustele lennutada, siis küll leebub ka tootjate sallimatus selliste loomevormide suhtes ilma seadusandja sekkumisetagi. Ka suurtöösturid on sellest juba aru saanud - vaadake kui kiiresti ilmuvad kõik muusikavideod Youtube.

Idealism ja ebarealistlikud eesmärgid toovad rõõmupisarad monopolisti silmanurka

Youtube, Facebooki ja teiste internetihiidude rolli eiramine ongi Piraadipartei suurim möödalasmine. Kogu pakutud reformi taustal tuleb silmas pidada, et kirjeldatud ideaalmudeliks oli The Pirate Bay, asjaarmastajate kogukondlik projekt. Kuigi ka The Pirate Bay teenis oma teenusega raha (reklaam), siis ilmselt polnud äriline eesmärk peamiseks õli nende tegevuse mootoris. Küll aga näitas ka The Pirate Bay mudel seda, et edukas paljude osapooltega jagamine nõuab isegi "peer to peer" tehnoloogia korral platvormi ja programmi, mis kõik huvilised kokku toob ja võimaldab sageli gigabaitidesse ulatuvaid bitijadasid jagada. Ning just nendel platvormidel ja programmidel on sageli oma isekas ärihuvi, mis inimestel omavahelist jagamist julgustada - sellega tuuakse liiklus ja reklaamiraha oma platvormile. Sellised ärimudelid, mis inimeste vaba jagamise kamoflaaži all tegelikult prisket klotsi taskusse kühveldavad, ei peaks küll olema autorite poolt subsideeritud. Sest Facebookil ja teisel suurplatvormidel läheb tegelikult oluliselt paremini kui ühel keskmisel Läti või Bulgaaria muusikul ning küll jaksaks nad ka natuke panustada nende platvormidel liiklust tekitavate autorite heaolusse väikeste litsentsitasude maksmisega. Suurmonopolide jõu eiramine ning nende ühte potti panemine kogukondlike algatustega toob ilmselt internetihiidudel rõõmupisara silma, sest nii on ka Facebookil võimalik osaleda autoriõiguste jagamisest teenitava raha jagamisega seonduvas diskussioonis näoga nagu läheks talle päriselt ka inimeste privaatsus korda.

Suurelt unistamine on vajalik, kuid ebarealistlikud eesmärgid viivad pettumuseni. Kõlavate nimede ja loosungitega lehvitamine tekitab ühiskonnas võõristust. Piraadipartei kriitika peamised sihtmärgid – autoriõiguste ülipikk kehtivus ning automaatne õiguskaitse – tulenevad kõik 1989-90 läbiräägitud ning 1995 jõustunud TRIPS lepingust, mille osaliseks on 162 WTO liikmesriiki. Ehkki tehnoloogia arengu mõttes on tegemist peaaegu koopajooniste ajast pärineva dokumendiga, siis rahvusvaheliste lepingute maailmas on tegemist tubli keskealisega, mille hääbumisest või muutmisest on vara rääkida. Seetõttu – kui ikka TRIPS nõuab vähemalt 50 aastat autoriõiguste kaitset ja seda ilma registreerimiseta – siis lähimateks aastakümneteks see nii ka jääb. Seetõttu on suur oht, et ambitsioonikalt sõnastatud, kuid tegelikkust mittearvestavad unistused jäävad ellu viimata, tekitavad asjaosalistest pettumust ning pooldajates käegalöömist. Ülejäänud avalikkus teemat ei valda ja on segaduses – kui ühelt poolt löövad autoriõigustega seonduvas diskussioonis kaasa heleroosa-sinine The Walt Disney Company (ja Bambi) ning teiselt poolt väikekodanlikus bourgeoisie’s võõrastust tekkiv Piraadipartei (ning piraatide hämarad teod), siis kaldub demokraatlikus ühiskonnas lõppotsuseid mõjutava keskmise enamuse sümpaatia paratamatult Bambi ja mitte piraatide poolele (ka mina polnud Piraadipartei tegemiste suhtes huvi tundnud, kuna pidasin neid nime tõttu kunagise Kuningriiklaste Partei või Saunaerakonna laadseks poliitiliselt vingerpussiks). Milleks nimetada ennast Piraadiparteiks ja sellega iseennast parketikõlbmatuks positsioneerida, kui piraatluse – röövimise ja varastamisega – ei ole nende mõistlikel ettepanekutel midagi pistmist? Üleelusuuruselt unistada ju võib ja nali on terviseks, kuid kahjuks on täitmatud eesmärgid ning eksitavad nimed vesi vastaspoole – autoriõigustest elatuvate hiidkorporatsioonide – veskitele.

Esmalt tuleb kodu korda teha ja alles siis WTO lepingutega piike murda

Suuri eesmärke silmas pidades peab tegelema praktiliste, puudladvas pilke köitvas ladvaõunast madalamal asuvate viljade noppimisega. Üllatuslikult ei ole vist ühtegi suuremat autoriõigustega tegelevat huvigruppi, kes ei peaks tänast süsteemi puudulikuks ning ei sooviks läbi viia autorõiguste reformi. Ega muidu poleks võimalik, et Euroopa Liidus on lõpusirgele jõudmas autoriõiguste reform ja maailma parimates õigusteaduskondades kaalutakse valjuhäälselt Falkvinge ja Engström ettepanekutega üsna sarnaseid ideid. Olukorras, kus maad on võtnud üldine arusaamine muudatuste vajalikkusest, peab iga huvigrupp, ka autoriõiguste lõdvendamise pooldajad lisaks pika eesmärgi jutlustamisele omama ka praktilist ja lühiajalist tegevusplaani, millega saaks hoida initsiatiivi ideede lahinguväljal ning mis võiksid meie elu paremaks muuta varem, kui WTO kaudu õnnestub lahti harutada TRIPS leping ja sõlmida selle asemel uus, fundamentaalselt teistsugune raamistik. Selliseks praktiliseks ja vaieldamatult laiemate rahvahulkade tuge pälvivaks algatuseks võiks olla autoriõiguste vallas jõuliselt ja üheselt ühtse siseturu jõustamine, milleks saaks tuge juba EL aluspõhimõtetest ning nende heaolu eest seisvast konkurentsiõigusest.

Tänane autoriõiguste süsteem loob mugava kattevarju eri riikide tarbijate diskrimineerimiseks. Füüsiliste kaupade maailmas on asi lihtne – kui kaup on lastud EL siseturule, siis reeglina on mastaapne liikmesriikide eristamine, liikmesriikide vahelise paralleelimpordi takistamine ja muul viisil siseturu killustamine keelatud ja rangelt karistatav. Siseturu killustamise ja paralleelimpordi takistamise eest karistatakse, kuna see on tootjate lemmikmeetod hinnadifferentseerimise (loe: diskrimineerimise) kaudu kasumeid maksimeerida. Alles detsembris 2018 sai Guess 40 miljonit eurot trahvi, kuna rakendas „geoblock’ingut“ ja takistas oma veebipoodidele ligipääsu teiste liikmesriikide tarbijatel. Tegemist on väikse trahviga sarnaste rikkumiste eest. Samal ajal on Netflixis suurima ja väiksema valikuga riigi vahed mäekõrgused: suurima valikuga on USA (1326 sarja ja 4339 filmi) ja väikseima valikuga on Albaania (33 sarja ja 200 filmi); Euroopa Liiduski on dramaatilised vahed liidrite – UK 542 sarja ja 2425 – ning mahajääjate vahel – Itaalia 196 sarja ja 1000 filmiga või Eesti 204 sarja ja 571 filmiga. Netflix on vaid illustratsioon autoriõiguste maailma igapäevale, kus isegi EL siseselt on hiiglaslikud erinevused tarbijate valikutes ning kus armutult surutakse maha kõik katsed lülituda suurema valikuga riikidesse suunatud teenuste külge. Trahvime Netflixi ja teisi sarnaseid teenusepakkujaid ja õiguste omanikke? Kahjuks mitte – autoriõiguste territoriaalne kehtivus ja liikmesriigita erinev õiguskaitse annab mugava suitsukatte maskeerida reaalsete kaupade maailmas lubamatu tegevus millekski lubatuks. Ja ehkki Euroopa Komisjon on asunud samme EL-sisese diskrimineerimise vältimiseks, oleks just siin võimalik ja vajalik ühemõtteliselt sätestada ja hakata jõuliselt sanktsioneerima traditsiooniliste kaupade ja teenuste turuga sarnaseid põhimõtteid, mis keelaksid autoriõiguste ettekäändel EL liikmesriikide tarbijate diskrimineerimise. Seda saaks EL teha kohe, kasvõi alustades enda sisuloojatest, ja küll tuleksid autoriõiguste omajad järgi, sest kes ikka raatsiks välja jääda maailma ühelt rikkaimalt turult?

Autoriõiguste kaitse tugevdamise vähim hind pidanuks olema tingimusteta EL ühte siseturg

Kui talumees horisondile fokusseerib ja suurest suvest unistama jääb, siis jääb tal märkamata, kuidas rotid nina alt viljaaida tühjaks varastavad. Ka autoriõiguse leevendamise jutlustajad on alla jäämas bürokraatidele ning autoriõigustest või nende jagamisest elatuvatele hiidmonopolidele, kes on Lääne ühiskonda vallanud mure sotsiaalmeedias toimuva mõjutustegevuse ning ajakirjanduse allakäigu pärast osavalt rakendanud autoriõiguste kaitse karmistamise vankri ette. Piraadipartei ettepanekute fundamentaalseks aluseks oli eraelu ja -kommunikatsiooni kaitse „pealtkuulamise“ vastu, mis on absoluutse autoriõiguse kaitse rakendamise vältimatu eeldus. Kardetud tulevik on käes – peatselt vastuvõetav uus autoriõiguste direktiiv lubab küll pealkirjas digitaalset ühisturgu, kuid reaalsuses kohustab platvormipakkujaid jälgima oma kasutajate suhtlust ning blokeerima selles kogu autoriõigusi rikkuva sisu (artikkel 12). Jälgimiskohustus seatakse sisse sisuloojate õiguste kaitseks, kellel tekkib õigus määrata kellele ja mis hinnaga nende sisu jagatakse (artikkel 11). Kaudselt võivada sellest piirangust hiidplatvormid – ehkki „innovatsiooni julgustamiseks“ on sisu jälgimise kohustusest vabastatud mikroplatvormid, siis alates 3. tegevusaastast või 10 miljonit eurot käibe saavutamisest hakatakse neid kohtlema „võrdselt“ 56-miljardise aastakäibega Facebookiga. Seega võivada uuest direktiivist autoriõiguste omajad ning täna turul suurelt sees olevad autoriõiguste vahendajad. Isegi kui möönda, et ajakirjanduse rahastamine on põhjendatud ja osa reklaamirahast oleks õiglane Facebookist tagasi autoritele suunata, siis pidanuks autoriõiguste omajate ja vahendajate õiguste suurendamisega kaasnema selge kohustus teha teosed võrdsetel alustel kättesaadavaks kogu Euroopa Liidus ja lõpetada litsentsilepingutega lollitamine ning nende varjus liikmesriikide tarbijate diskrimineerimine.

Falkvinge ja Engströmi kirjeldatud unistused on head mõtteharjutused, mis aitavad avardada mõtlemist ja murda paradigmasid. Samas peab olema praktiline tegevuskava eesmärgi suunas, sest muidu haaravad initsiatiivi need, kelle tugevuseks on laveerimine ja väikeste sammude haaval oma tahte dikteerimine – bürokraadid ja kulisside taga lobistavad hiidkorporatsioonid. Ilma realistliku tegevuskava ja vahe-eesmärkideta on oht, et ajal, mil idealistid filosofeerivad maailmaparandamise teoreetiliste viiside üle, tulevad pragmaatikud ja keeravad samm-sammult ka praeguse süsteemi pekki. 

-----

·        Postituse aluseks on järgmine ülesanne: Loe läbi vähemalt 2. peatükk (lühikokkuvõte ettepanekutest; soovitav on aga kogu teos läbi lugeda) Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinda pakutavaid lahendusi ajaveebiartiklis.