4. nädal // "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise"

Tulge minu juurde kõik, 

kes olete vaevatud ja koormatud, 

ja mina annan teile hindamise! // Matteuse 22

Usk ja religioon on tsivilisatsiooni arengus täitnud mitut olulist funktsiooni. Ikka ja jälle on inimkond oma kõige keerulisemad probleemid pannud taevaste jõudude ette ja lootnud juhatust ning murede maagilist lahendust. Kas tänase ühiskonna religioon on digitaliseerimine ja jumalaks arvuti? Kas uued puuslikud on paslikud kõigi nende ette visatud probleemide lahendamiseks? Kas vastus sellele küsimusele eristab Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 õnnestumised ja läbikukkumised? 

Eesti on kahtlemata digiusku. Meie maa identiteedi osaks on Skype, tasuta wifi ja startup. Ka ärimaailmas teevad pealetungi big data, masinõpe ja muinasjutulised exit'id. Kõik see on viljakas pinnas usule, et IKT lahendab kõik probleemid. Kui haridussüsteem lonkab, siis aitab arvuti! Kui mõistust ei ole, investeeri AI-sse! Kui käive on madal, hangi blockchain! Kui arste ei jätku, ehita IT-taristu. Visionäärid on isegi soovitanud vaenlase tankidele ninanipsu teha ja pilve peitu põgeneda. Kas need ootused IKT-le on realistlikud ja kõik need mured IKT pool parandatavad?

On fakt, et IKT on muutnud maailma ja on ühiskonnale heaks tööriistaks. Kuid reeglina sobib üks hea tööriist ikka kindlat tüüpi töö jaoks. Kuvaldaga saab vaia maasse taguda, kuid kui kasutada kuvaldat käekella remontimiseks ei vasta tulemus ilmselt loodetule. Šveitsi universaalnoad on küll olemas, kuid kui ikka päris tööd tehakse, siis haaratakse päris tööriista järgi. Loogiliselt võttes peaks samamoodi olema ka IKT-ga: on probleemid, mille lahendamiseks IKT sobib, ja on probleemid, millele IKT hammas ei hakka.

Suure lihtsustusena võib tõdeda, et IKT on demonstreerinud imetabast suutlikkust lahendada info ja mateeriaga - asjadega, seadmete, masinatega - seonduvaid probleeme.  Kuid suhtes inimeste ja inimlike murede mittedigitaalse maailmaga põrkub IKT inimeste puudustele ning on ootamatult sageli võimetu tooma loodetud tulemust. Või loob inimeste varjukülgi võimendades uusi probleeme. Sest iga tööriist vajab lisaks sobivale tööle ka oskajate meistrimeest, kes oskab kuvaldat käes hoida ning kasutada nii, et kaastööline viga ei saa. Või kes vihahoos pidada vastu vastu kiusatusele paarimehele kuvaldaga vastu pead virutada.

IKT suurim ühiskondlik väljakutse ongi jõuda äratundmiseni, milliseid probleeme IKT lahendab, milliste osas on tema mõju piiratud ning milliste osas võib loodetud õnnistus suisa needuseks muutuda. Ja järgmine väljakutse on vastused nendele küsimustele viia otsustajateni - et ka poliitikud, ametnikud ja ärimaailm võtaksid IKT appi just nende probleemide lahendamiseks, milleks see tööriist sobib. Muidu tekkib palju rumalaid ideid, osa neist viiakse püüdlikult ellu ja tulemuseks on hämming või pettumus saavutatu osas. 

Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 on hea illustratsioon sellele, et me alati veel ei saa aru, mis probleemi me lahendame ja kas valitud tööriist - IKT - sobib selle lahendamiseks. 

Võtame näiteks unistuse "Tervishoid ja sotsiaalteenused (eriti hoolekanne) on viidud IKT abil uuele kvaliteeditasemele". Ehkki ka tervishoius on IKT-l ja tehnoloogial oma roll mängida, on valdav osa igapäevasest meditsiinist ning eriti hoolekandest siiski sotsiaalne fenomen, mis keerleb ümber inimese ja inimlike suhete. Patsient vajab rohtu, retsepti ja diagnostikat, kuid teenuse kvaliteeti hindab ta ikkagi selle järgi, kas arst ta ära kuulab, mure leiab mõistmist ja valu lohutust. Patsiendile inimlikku tuge pakkudes saab ennetada või lahendada paljusid probleeme tablettide või kirurginoata. Tänane IKT lahendus on aga tekitanud arsti ja patsiendi vahele veel ühe takistuse - arvutiekraan, millesse arst vastuvõtu alguses sukeldub. Nii juhtubki, et kui patsient vajab hoolimist ja mõistmist, siis seda peab ta otsima Facebooki MMSi gruppidest või maagiliste esemete poodidest. Plaani tõsta IKT vahenditega "uuele kvaliteeditasemele" hoolekanne selle nukra igapäevaga - lamatised, vahetamata mähkmed ning lähedaste hooldamisest kurnatud pereliikmed - võib halvemal juhul paista küünilise katsena hiilida kõrvale päris probleemile silma vaatamisest. 

Analoogne probleemistik seondub lubadusega muuta haridus "personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber ja täiendõpe". 2018. aastal TTÜsse õppima astudes olin positiivselt üllatunud kursuste videosalvestustest, õppeslaidide digitaalsest jagamisest. Kuid laia pintsliga maalides on õppeprotsessi personaliseeritus jäänud samaks või vähenenud 1998-2002 Tartu Ülikoolis kohatud versiooniga: ikka jookseb õppekava turvalises tunnelis, kuid "tänu" IKT vahenditele on võimalik enamus aineid läbida ilma kordagi õppejõuga sisuliselt suhtlemata. Ja see ei ole IKT probleem. Probleem on laiemalt haridussüsteemis, mis keerleb jällegi ümber inimlike ihade ja probleemide - soov õppida, soovi toetava motivatsiooni või aja puudus, soov suhelda teiste inimestega.

Aga aitab kurtmisest. On ka õnnestumisi. 

Puhtalt tehnilise võimekusena on õnnestumiseks virtuaalne residentsus. See on olemas, seda saab kasutada, see on Eestile palju kuulsust toonud, selle järgi meid maailmas tuntakse. Kuid jällegi tekkib kriitikakoht niipea, kui tehniline lahendus puudub kokku sotsiaalse maailmaga. Jah, lahendus on mitteresidendi jaoks olemas, kuid kas see jääb kollektsionääride kurioossumiks või läheb laiemasse rahvusvahelisse kasutusse, seda näitab aeg. Või õigemini Eesti majandus. Kas otsustame kestlikult kahaneda või loome siin midagi nii ägedat, et välismaalased jooksevad meie andmevahetusvõimalustele tormi? Vastus sellele küsimusele määrab ära virtuaalse residentsuse edu.  

Ja lõpetuseks edulugu. 

Üllatavalt, kuid vastuvaidlematult on Eestil õnnestunud saada maailmas väga tuntud IKT mõttekeskuseks. Meil on öelda ja meid kuulatakse infoühiskonna olemuse ja tuleviku küsimustes. E-riigi eksport paljudesse riikidesse on reaalsus. Kuid meie tuntuse fookuspunkt on küberkaitse. Lisaks sisemisele mõttejulgusele on see toonud Eestisse NATO Küberkaitse Oivakeskuse koos sealsete arutelude ja maailma tippspetsialistidega. Järgmiste kübersõdade kurjategijate "nürnbergi protsessil" hakkab keelatut lubatust eristama Tallinn Manual, maailma tippspetsialistide käsitlus kübersõjapidamisest rahvusvahelise õiguse kontekstis. 

Nende ja muude näidete põhjal demonstreeribki Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 ilmekalt, et kui ikka IKT-ga on lahendama hakatud inimeste sotsiaalse suhtlemise sfääri kuuluvaid probleeme, siis on see eesmärk pigem lati alt läbi jooksnud või on tulemus realiseerumata jäänud. Seega peame peame IKT de-müstifitseerima ning vältima IKT kasutamist universaalse "kõikeraviva kuvaldana". 

Ja mis siis selle IKT-ga on? Puuslik? Lunastuse allikas? Ilmselt ei kumbagi. IKT on järjekordne tehnoloogiline tööriist, mis aitab inimkonnal jõuda järgmisele tasemele. Sarnaselt tulele, aurule ja elektrile teeb IKT meie elu oluliselt paremaks, loob uusi võimalusi, kuid paljud inimeseks olemisega kaasneva mured ja väljakutset jäävad siiski inimeste endi kanda. 

Õppimaks eristama probleeme, mida tehnoloogia lahendada suudab ja mida mitte, ma taas ülikooliõpinguid alustasingi. 

Postituse aluseks on järgmine ülesanne:  Loe Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 läbi (vähemalt) visiooniosa 2. peatükis. See pärineb 2012-2013. aastast ning nüüdseks on 2020 peaaegu käes - kirjelda ajaveebiartiklis praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.