IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

IT valdkond on ajaloo jaoks silmapilguga – vähema kui 100 aastaga – arenenud nullist klassikaliste professioonide – arstide, advokaatide, arhitektidega – võrdväärseks valdkonnaks. IT plahvatuslik areng ja mitmekesistumine ei võimalda täna enam rääkida ühest universaalselt IT professioonist ega professionaalist. IT hõlmab paljusid erinäolisi professioone, millest igaühe sisemine loogika seab valdkonnas tegutsejatele väga erinevad ootused ning vormib neist väga erinevad professionaalid. Tulevikus võib suurt osa IT professioone oodata ees ühtesulandumine teiste professioonidega ja nende professioonide enesemääratluse ülevõtmine. Selle ühtesulandumise kiirendamises peitub ehk Eesti järgmine konkurentsieelis, uus Tiigrihüpe? Kuidas määratleda professionaalsust? Professionaali tunnuseks on sisemine huvi selles suhtes, kuidas tema valdkond toimib, kuidas valdkonna eriteadmisi arendada ning valdkond ühiskonda paremini teenima panna. Igapäevakäibes kipume professionaaliks või professio

Intellektuaalne omand on monopol ja monopolist loobumisel ei ole enamasti head ärilist põhjust. Copyleft kasutamise peamiseks põhjuseks on autori altruistlik usk kasutaja valikuvabadusse, kuid mõnikord on mängus ka kaval turundusstrateegia või mõne tootes kasutatava copyleft 'iga kaitstud teose kasutamine. Oluline on aga meeles pidada, et copyleft ei tähenda kohustust tarkvara tasuta ära anda. See ei ole kommunism.  Copyleft kui tasuta kommikott ja hea lapse jõulud?  Autoriõigused kuuluvad juriidilisse maailma ning juristid armastavad väita, et neil on kõik mõisted hästi defineeritud. Austusest juristide vastu, kuid ka selge sihiku seadmiseks pean oluliseks ka esmalt defineerida copyleft 'i juriidiline sisu. Lihtsustatult on copyleft litsentsi kaks peamist põhitingimust järgmised: copyleft ’iga litsentsitud teose kasutajad võivad (a) teost muuta ja (b) levitada teosest tuletatud teoseid. Samas ei tähenda copyleft litsents seda, et esmane litsentsiandja peab teose võ

Mõni idee kõlab lihtsalt nii hästi, et ainus, mis takistab selle elluviimist, on elluviimise võimatus. Ajal, mil idealistid praktilises elus võimatuid mõttekonstruktsioone punuvad, töötavad pragmaatilised pimeduse jõud selle suunas, et praegune süsteem veelgi rohkem enda teenistusse pöörata. Piraadipartei autoriõiguste reformiga on kahjuks samamoodi - intellektuaalselt huvitav mõtteharjutus loob tahtmatult suitsukatte, mille varjus globaalsed monopolid oma haaret veelgi tugevdavad.  Piraadid ei jutlustagi vägivalda, röövimist ja anarhilist kommunismi? Üle Falkvinge ja Engströmi õla piiluva Piraadipartei autoriõiguste reformiettepanekud on õigupoolest üsna mõistlikud. Üllatavalt mõistlikud. Tõepoolest on enamuste teoste "kasulik eluiga" lühike. Paljusid 3 aasta taguseid hitte ja filme me täna enam ei mäleta. Lisaks tuleb iga hiti kohta miljoneid laulukesi ja stsenaariume, mis kunagi kuulajateni või laiemate massideni ei jõua. Nendel lugudel puudub äriline väärtus ja

Netiketina tuntud reeglid on tavalised viisakusreeglid. Ajal, mil reaal- ja digimaailm on kokku kasvanud ning illusioonid anonüümsusest lõplikult purunenud, on aeg lõpetada netiketi ja etiketi põhimõtteline eristamine. "Lihtsalt ole inimene", igal pool, kogu aeg, alati. Seekordse kodutööga olen ma ausaltöeldes hädas. Pean avama praktilisi näiteid Virginia Shea 10 võrgukäitumise käsu kohta. Lugesin läbi vastavad kohustuslikud materjalid, lugesin juurde internetist ja ikkagi ei oska ma kusagilt alustada. Milles probleem?  Netikett kui kontseptsioon on mulle tuttav. Juba 1990-alguses lugesin õhinal mingit kollast A4 formaadis eestikeelset raamatut netiketi kohta. Kõik tundus uudne, eriskummaline, põnevusvärinat tekitav. Seda osaliselt ka seetõttu, et lugesin seda raamatut enne kui internetiga kokku puutusin. Seega ma usun ennast teadvat, et netikett on olemas ja loodan end tabavat selle põhiolemust.  Ka igapäevaselt töötan ma e-maili ja chatiga, sekka sotsiaalmeediat. Kõ