2. nädal // Nostalgianeljapäev: minevik kui helesinised mäed
Interneti algus paigutatakse 1960. aastatesse. Edasine ajalugu paistab lugedes petlikult lineaarse arengu ja tehnilise progressina - laborikatsest teadlaste tööriistaks ning läbimure laiadesse massidesse. Tänasele kasutajale peaks tunduma, et kui hiid-Microsoft sai juba 1988. aastal valmis oma meiliprogrammi, siis oli ilmselt internet kõigi maade rahvastele kohale jõudnud. Kas see oli tõesti nii?
Nimelt 30 varasemat aastat interneti ajaloost oli kuuendik planeedist Maa ühe eriskummalise riigi päralt. Nõukogude Liit oli küll pühendunud kõigi maade proletaarlaste ühendamisele, kuid kasutati selleks vanamoodsaid viise - tanke, sõdurisaapaid ja tsensuuri, mida mõistagi on internetiga võrreldes oluliselt lihtsam teostada trükisõna suhtes. Raamatuid ju saab tsenseerida, trükimasinaid kontrollida ja lõpeks - raamatud põlevad. Nõukogude Liidule omistati tippdomeen .su alles 1990. aastal ja .ee tippdomeen võeti kasutusele alles 1992. aastal. Seega interneti jõudis Eestimaale alles aastal, mil "Läänes" oli internet välja murdnud teadlaste-entusiastide ringist, internetis jagati esimest video- ja audiofaili ning popkultuuri ilmus väljend "surfing the Internet". Internet oli Läänes hakanud muutuma laiatarbekaubaks.
Meil oli aga oioi kui palju järgi võtta. Nõukogude Liidu, kuid ka taasiseseisvumise raskusi põdenud Eesti omapäraks oli aga see, et Lääne laiatarbekaup oli siinmail haruldus - defitsiit. Defitsiidiga käivad aga kaasas järjekorrad ja järjekordades omakorda aktiivne suhtlus. Kui ikka 31. jaanuaril 1990 Moskvas 30 000 (SIC!) inimest Nõukogude Liidu esimese McDonaldsi sabas seisid, siis mida seal seistes ikka arutada oli kui, et kuidas unistuste restoranis käituda, mida sealt leida ja kuidas õnn maitseb.
Siit jõuamegi esimese asjani, mis minu jaoks algaastate arvuti- ja intenetikasutust defineerisid - ootamine, järjekorrad, arvutiekraani kade kiibitsemine üle eelmise kasutaja õla, temaatilised vestlused kaasootajatega ja õnnetunne kui ootus vilja kandis ja järjekord minuni jõudis.
Nimelt 30 varasemat aastat interneti ajaloost oli kuuendik planeedist Maa ühe eriskummalise riigi päralt. Nõukogude Liit oli küll pühendunud kõigi maade proletaarlaste ühendamisele, kuid kasutati selleks vanamoodsaid viise - tanke, sõdurisaapaid ja tsensuuri, mida mõistagi on internetiga võrreldes oluliselt lihtsam teostada trükisõna suhtes. Raamatuid ju saab tsenseerida, trükimasinaid kontrollida ja lõpeks - raamatud põlevad. Nõukogude Liidule omistati tippdomeen .su alles 1990. aastal ja .ee tippdomeen võeti kasutusele alles 1992. aastal. Seega interneti jõudis Eestimaale alles aastal, mil "Läänes" oli internet välja murdnud teadlaste-entusiastide ringist, internetis jagati esimest video- ja audiofaili ning popkultuuri ilmus väljend "surfing the Internet". Internet oli Läänes hakanud muutuma laiatarbekaubaks.
Meil oli aga oioi kui palju järgi võtta. Nõukogude Liidu, kuid ka taasiseseisvumise raskusi põdenud Eesti omapäraks oli aga see, et Lääne laiatarbekaup oli siinmail haruldus - defitsiit. Defitsiidiga käivad aga kaasas järjekorrad ja järjekordades omakorda aktiivne suhtlus. Kui ikka 31. jaanuaril 1990 Moskvas 30 000 (SIC!) inimest Nõukogude Liidu esimese McDonaldsi sabas seisid, siis mida seal seistes ikka arutada oli kui, et kuidas unistuste restoranis käituda, mida sealt leida ja kuidas õnn maitseb.
Siit jõuamegi esimese asjani, mis minu jaoks algaastate arvuti- ja intenetikasutust defineerisid - ootamine, järjekorrad, arvutiekraani kade kiibitsemine üle eelmise kasutaja õla, temaatilised vestlused kaasootajatega ja õnnetunne kui ootus vilja kandis ja järjekord minuni jõudis.
Ootamine algas kohe alguses - kui Haapsalu 1. Keskkoolis avati arvutiklass - kolm rida fantastilisi "vene arvuteid" (Juku) ning paar ägedamat, mis lausa Norton Commanderit näitasid. PC-d siis. Kuid ega meiesuguseid pägalikke siis arvutiõpetuse juurde lastud. Tunnid, vahetunnid ja õhtud olid arvutiasjandusse pühendatud keskkooliõpilaste päralt. Ja alg- ja põhikooli poisiklutid ootasid. Kannatlikult. Kirglikult. Ootasime vahetundides, ootasime õhtul. Ootasime, et meid klassi sisse lastaks. Klassis ootasime, et meid arvuti taha lastaks. Ootamise ajal kiibitsesime üle arvutikasutajate õlgade, jälgisime suu ammuli ja õppisime värskemaid knihve. Ja aegajalt naeratas õnn - arvutikasutaja jõud rauges ning me pääsesime masina taha. Et mängida Xonixit, Tetrist, kõike, mida 5 1/4'' flopidelt parasjagu välja võis lugeda ja Juku välja kandis. Lisaks koolile sai arvutit kasutada ka kangavabriku "Sulev" fuajees olnud kahel rendiarvutit. Ka seal oli järjekord, pidime 2...3 tundi jõllitama üle varasema kasutaja õla, jälgima tema mänguvõtteid kuni varasemal kasutajal raha või isu lõppes, ning me pääsesime õnne manu.
Ühel hetkel saabus internet. Minuni jõudis see 1998. aasta sügisel, kus Tartu Ülikooli minnes ilmnes selline ime, et igaüks võis minna Toomemäele ja ühest arvutimaja toast matrikli alusel taotleda kasutajakonto madli.ut.ee serverisse ja isikliku (SIC!) e-maili aadressi. Mõistagi tuli selleks seista järjekorras, oodata ja uurida, et kuidas see sisselogimine käib ja kus seda üldse teha saab. Värsked kontoandmed näpus sai sisse võetud järgnevate aastate rutiin - leida vaba terminal TÜ Raamatukogus, arvutikoht Juridicumis või julguse kasvades - kuuldes õpetussõnu kogenumatelt tudengitelt - viisid otsingud Laia tn ja Füüsika õppehoone arvutiklassidesse, mis rangelt võttes olid mõeldud majandus- ja füüsikateaduskondade üliõpilastele. Ja sageli oli rännakul interneti suunas keegi kaasas, kellega sai lobisetud teekonnal ning tagasiteel internetist ühika suunas. Lobisetud ja suheldud sai ka järjekorras, sest isegi TÜ Raamatukogu antiiksetes terminalides oli enamasti 2...3 inimest ees ootamas. Ja siis ikka ootasid. Ootasid. Kuni õnn naeratas.
Interneti nimel pidi pingutama, ootama ja kannatlik olema ning seetõttu oli internet - isegi vaid terminali käsurea kujul Sinuni jõudnud kujul - eriline. "Aeg, mille sa oma roosile pühendanud oled, muudab su roosi nii tähtsaks" nagu kirjutati Väikses Printsis. Ja sama ajal oli kogu arvutiasjandus ütlemata sotsiaalne tegevus, ikka oli selle ootamise ja passimisega seotud mõni sõber, või ootasid e-kirja mõnelt sõbralt või tärkavalt armastuselt. Tänane internet on kaotanud selle imelise ootuse, kadunud on järjekorrad ja kadunud on erilisus. Roosikest, millele pühenduda, ei ole enam, ning alles on jäänud 1000nded roosid, mis pidavalt notification'ite ja teavituste kujul ründavad ning enda alla matavad.
Kuid milline vana tehnoloogia on jäänud? Jäänud on e-mail. E-mail on geniaalne formaat - kirjutatud ja kirju on ju saadetud aastatuhandeid. E-mail on lihtsalt üks muistne suhtlusviis, mis on vabastatud füüsilisest vormist ning sellega kaasnenud aeglusest. Kuid muidu on protsess sama - me kirjutame kellelegi, mõtleme kirjutatu läbi, loeme ja parandame teksti ja saadame. Nagu paberil. Kuna tegemist on antiikse vormiga, siis arvasin, et jutt e-maili väljasuremisest on liialdatud. Kuni üleeilseni. Saatsin nimelt üleeile oma 11-aastasele tütrele e-maili. Päeva hiljem läksin tema tuppa, ütlesin, et saatsin talle e-maili ja rõõmust ogarana sedavõrd arhailise kommunikatsiooniviisi üle - nagu keegi oleks mulle postkaardi saatnud - läks ta gmail seda e-maili lugema. Sest talle enam e-maile ei saadeta. Ja ka minu jaoks ei ole pointi e-mailil, mille saatmisel pean ise minema saajat e-mailist teavitama.
Nii et mine tea - äkki teeb ka e-mail viimaseid hingetõmbeid ja muistne kirjakirjutamine asendub millegi veelgi ürgsemaga - sõnumite ja chattidega kui metsaveerul hõiklemise moodsama ekvivalendiga. Mis oli ju ka ürginternetis olemas.
Ühel hetkel saabus internet. Minuni jõudis see 1998. aasta sügisel, kus Tartu Ülikooli minnes ilmnes selline ime, et igaüks võis minna Toomemäele ja ühest arvutimaja toast matrikli alusel taotleda kasutajakonto madli.ut.ee serverisse ja isikliku (SIC!) e-maili aadressi. Mõistagi tuli selleks seista järjekorras, oodata ja uurida, et kuidas see sisselogimine käib ja kus seda üldse teha saab. Värsked kontoandmed näpus sai sisse võetud järgnevate aastate rutiin - leida vaba terminal TÜ Raamatukogus, arvutikoht Juridicumis või julguse kasvades - kuuldes õpetussõnu kogenumatelt tudengitelt - viisid otsingud Laia tn ja Füüsika õppehoone arvutiklassidesse, mis rangelt võttes olid mõeldud majandus- ja füüsikateaduskondade üliõpilastele. Ja sageli oli rännakul interneti suunas keegi kaasas, kellega sai lobisetud teekonnal ning tagasiteel internetist ühika suunas. Lobisetud ja suheldud sai ka järjekorras, sest isegi TÜ Raamatukogu antiiksetes terminalides oli enamasti 2...3 inimest ees ootamas. Ja siis ikka ootasid. Ootasid. Kuni õnn naeratas.
Interneti nimel pidi pingutama, ootama ja kannatlik olema ning seetõttu oli internet - isegi vaid terminali käsurea kujul Sinuni jõudnud kujul - eriline. "Aeg, mille sa oma roosile pühendanud oled, muudab su roosi nii tähtsaks" nagu kirjutati Väikses Printsis. Ja sama ajal oli kogu arvutiasjandus ütlemata sotsiaalne tegevus, ikka oli selle ootamise ja passimisega seotud mõni sõber, või ootasid e-kirja mõnelt sõbralt või tärkavalt armastuselt. Tänane internet on kaotanud selle imelise ootuse, kadunud on järjekorrad ja kadunud on erilisus. Roosikest, millele pühenduda, ei ole enam, ning alles on jäänud 1000nded roosid, mis pidavalt notification'ite ja teavituste kujul ründavad ning enda alla matavad.
Kuid milline vana tehnoloogia on jäänud? Jäänud on e-mail. E-mail on geniaalne formaat - kirjutatud ja kirju on ju saadetud aastatuhandeid. E-mail on lihtsalt üks muistne suhtlusviis, mis on vabastatud füüsilisest vormist ning sellega kaasnenud aeglusest. Kuid muidu on protsess sama - me kirjutame kellelegi, mõtleme kirjutatu läbi, loeme ja parandame teksti ja saadame. Nagu paberil. Kuna tegemist on antiikse vormiga, siis arvasin, et jutt e-maili väljasuremisest on liialdatud. Kuni üleeilseni. Saatsin nimelt üleeile oma 11-aastasele tütrele e-maili. Päeva hiljem läksin tema tuppa, ütlesin, et saatsin talle e-maili ja rõõmust ogarana sedavõrd arhailise kommunikatsiooniviisi üle - nagu keegi oleks mulle postkaardi saatnud - läks ta gmail seda e-maili lugema. Sest talle enam e-maile ei saadeta. Ja ka minu jaoks ei ole pointi e-mailil, mille saatmisel pean ise minema saajat e-mailist teavitama.
Nii et mine tea - äkki teeb ka e-mail viimaseid hingetõmbeid ja muistne kirjakirjutamine asendub millegi veelgi ürgsemaga - sõnumite ja chattidega kui metsaveerul hõiklemise moodsama ekvivalendiga. Mis oli ju ka ürginternetis olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar